Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Katastroof koidab! Kas tõesti?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kas teate, miks tasub muru niites jätta mõni lapp niitmata või suisa metsikuks?
  • Kas teate, miks loobuda lennust lõunamaale ja otsida päikest kaaslaste silmis?
  • Kas teate, miks tasub mõni lehehunnik kuuri taha vedelema jätta?
  • Kas teate, miks ei maksa kobrastele kergekäeliselt vastu hakata?
Tuli rüüstab Eestimaad. Lanksaare raba põlengu kustutamine tänavu juuni lõpus Pärnumaal. | FOTO: Mailis Ollino / Pärnu Postimees

Nädal tagasi lõid rohkem kui 15 000 teadlast üle maailma alarmi: kui me kõik, terve inimkond, oma suhtumist loodusesse ja seal käitumist ei muuda, ootab meid ees looduse häving. See võib tähendada inimkonna lõppu. Arter palus hoiatusele alla kirjutanud Eesti 20 teadlasest tosinal tuua oma töödest näiteid veenmaks, et hoiatajail on tõsi taga.

Meelis Pärtel, Tartu Ülikooli botaanikaprofessor

Suurimaks ohuks elurikkusele on looduslike ökosüsteemide hävitamine. Elurikka ökosüsteemi püsimiseks on vaja sobivate elupaikade võrgustikku mitmete kilomeetrite raadiuses. Ei aita, kui hoiame vaid kaitsealad inimmõjust puutumata.

Ka looduslikult toimub pidevalt liikide kadumisi üksikutelt aladelt. Neid kohalikke väljasuremisi on aidanud korvata samade liikide saabumine naaberasurkondadest: kui näiteks ühest metsast on lendoravad kadunud, siis teisest saavad nad vaesunud paika tagasi tulla. Kui liigid ei saa levida, hakkab elurikkus kahanema.

Üle Eesti leidub umbes kahekordse Tallinna pindala jagu turbakaevandusi, mis on elustikule sama hästi kui kõrbestunud alad. Osa neist on hüljatud, teistel toimub kaevandamine.

Loodusliku mitmekesisuse kadu võib aega võtta aastakümneid või isegi -sadu. Seega mõjutab praegune metsade, soode ja niitude hävitamine elurikkust veel meie laste ja lastelaste ajal.

Asko Lõhmus, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur

Metsade elurikkus vaesub, kui metsa majandatakse üksnes puidu tootmiseks. Näiteks pealtnäha ilus mets võib osutuda seesmiselt n-ö roheliseks kõrbeks, kus on säilinud ainult murdosa endisaegsetest tuhandetest liikidest.

Metsade elurikkuse vaesumine hakkab tasapisi mõju avaldama metsaökosüsteemi võimele täita teisi hädavajalikke ülesandeid, nagu mageveevaru hoidmine, üleujutuste leevendamine või mullateke.

Selleks et metsade kaitset ja majandamist tõhusalt ühendada, tuleks kõigepealt luua omavahel ühendatud kaitsealade võrgustik, mis tekitab loodusele tugeva «selgroo»: kui kõige tundlikumad liigid jäävad püsima, näitab see, et selgroog on tugev ja oleme suutnud liikide üldise väljasuremise peatada. Edasi tuleb tagada ümbritsevate majandusmetsade toimimine jätkusuutlike ökosüsteemidena, nii et need hoiavad puhtana meie vooluveed, säilitavad metsade kohanemisvõime muutuvate kliimaoludega ning kindlustavad ka metsatööstusele mitmekesise toorme.

Aveliina Helm, Tartu Ülikooli ökoloog, botaanika vanemteadur

Meie maakasutus on tekitanud maastikud ning veekeskkonnad, kus suurele osale elurikkusest enam kohta ei ole. Vaatame selgroogsete loomade arvukuse andmeid. Viimase kolme kümnendi jooksul on magevett asustavate selgroogsete arvukus kahanenud 81 protsenti, mereselgroogsete arvukus 36 protsenti ja maismaaselgroogsete arvukus 35 protsenti.

Või vaatame näiteid muust vallast: liblikate arvukus on Euroopas viimase 20 aasta jooksul vähenenud 40 protsenti. Alles hiljuti ilmus teadustöö, mis näitas, et võrreldes 1980. aastaga on Saksamaa looduskaitsealadel lendavate putukate biomassist järel vähem kui veerand. Meenutage ise, kui palju putukalaipu pidi tuuleklaasilt pärast suvist autosõitu ära pesema paarkümmend aastat tagasi, ning mõelge, kui tihti tuli neid ära nühkida viimasel suvel.

Eesti metsalindudest on võrreldes 1980. aastaga kadunud veerand. Vanemad inimesed on kindlasti märganud, et meie maastikes leidub vähem lilli kui nende lapsepõlves. Viimase 70 aastaga on põllumajanduse intensiivistumise tõttu hävinud rohkem kui 95 protsenti meie õiterohketest niidukooslustest. Need kooslused on aga lisaks taimedele elupaigaks suurele osale tolmeldajatest, liblikatest ja lindudest.

Krista Takkis, Eesti Maaülikooli botaanika osakonna teadur

Inimtegevuse olulisemaid mõjusid loodusele on looduskeskkonna muutmine inimkeskseks. Sellega kaasnevad erinevatele liikidele vajalike looduslike elupaikade kadu ning muutused keskkonnas, mille tõttu ka liigid ise võivad lõpuks kaduda.

Elupaikade killustumise ja kadumise tõttu raskeneb liikumine erinevate allesjäänud laikude vahel, mis on vajalik elujõuliste populatsioonide säilitamiseks.

Lisaks mõjuvad elurikkusele negatiivselt ka kooslusi muutvad tegevused, nagu näiteks väetamine rohumaadel ja liiga intensiivne metsade majandamine, mille tulemusel küll kooslused otseselt ei hävi, kuid tingimused seal muutvad nii, et teatud liikidele need enam elamiseks ei sobi. Just sellised, inimmõju suhtes pelglikumad liigid, on inimtegevusest kõige rohkem ohustatud. Viimaste sajandite jooksul on inimtegevuse tõttu surnud välja tuhandeid liike ning nende kadu jätkub aina kiirenevas tempos.

Lisaks elupaikade kaole muudavad looduslike liikide olukorra veelgi keerulisemaks nii tööstusest, põllumajandusest kui ka kodumajapidamistest tulenevad keskkonnamürgid ning jäätmed, mis reostavad nende elukeskkonda ning võivad mõjutada nende ellujäämist.

Riin Tamme, Tartu Ülikooli makroökoloogia teadur

Põhjused, miks osa taimeliike välja sureb, on sageli inimeste tekitatud. Põllumaade suurenemine ja liigne väetiste kasutamine ning metsade laiaulatuslik raie hävitavad väärtuslikke elupaiku ja elurikkust.

Vaatame poollooduslikke rohumaid, mida on läbi ajaloo kergelt niidetud või karjatatud ning mis on olnud paljude taimede, putukate, lindude ja loomade elupaik. Kuna tarbimise suurenedes on vaja suuremaid karja- ja põllumaid, kaovad traditsioonilised maaharimisviisid, nagu vikatiga niitmine, mis jätab taimed kõrgemaks ja elujõulisemaks; samuti kaob kariloomade liigutamine ühelt rohumaalt teisele, mistõttu nad ei levita enam karvade külge jäänud taimede seemneid ning trambivad ühe ala liialt ära. Nii kannatabki poollooduslike elupaikade elurikkus.

Triin Reitalu, Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi vanemteadur

Inimese ja looduse koostöös tekkinud poollooduslikud kooslused on Eestis väga pika ajalooga. Viimase paari aastatuhande jooksul on heinategu ja karjatamine hoidnud meie maastikud poolenisti avatud, pakkudes kasvukohti ja elupaiku paljudele liikidele, kes üleni metsases Eestis elada ei saaks.

Aga viimase sajandi jooksul üha intensiivsemaks muutunud põllumajanduse tingimustes püsivad me poollooduslikud kooslused veel vaid vähestel järelejäänud aladel ja looduskaitsetoetuste najal. Väljaspool kaitsealasid vähendab tee- ja põlluservade mürgitamine, ülisuurte õue- ja haljasalade iganädalane niitmine ning endiste karjamaade võsastumine looduslike liikide eluvõimalusi.

Virve Sõber, Tartu Ülikooli entomoloogiateadur, ökoloog

Inimesed hävitavad elustikku ja elupaiku suuresti tarbimise tõttu. Meil Eestis on ehk kõige rohkem näha seda, kuidas raiutakse metsa ja peetakse põlde. Majandamine käib intensiivsete meetoditega, mis kahjustavad liigselt elusloodust. Kuid meie enda elu sõltub eluslooduse toimimisest. Näiteks õunu, maasikaid ja palju muid vilju «teevad» meile tolmeldajad.

Paraku näeme, kuidas meie põllumajandusmaastikest kaovad õistaimed ja neist sõltuvad kimalased, sest enam ei jäeta alles põlluservi, kus kimalasi toitvad niiduliigid saaksid õitseda, või niidetakse neid liialt või mürgitatakse. Viljapõld on kimalastele kõrb, poollooduslikud niidud, põllu- ja teeservad aga nagu oaasid.

Lauri Laanisto, Eesti Maaülikooli makroökoloogia vanemteadur

Ilmselt lipsab valdav osa loodusele kahjulikest inimtegevusega seotud protsessidest meie tähelepanu alt välja, sest nende mõju jääb meile märkamata. Üheks suurimaks sedasorti ilminguks on elupaikade ja kasvukohtade killustumine ja kadu – looduse tükeldamine nii väikesteks osakesteks, et need kaotavad võime funktsioneerida.

Looduse liigse killustumise tõttu võivad kaduda mitmesugused hüved, nagu näiteks looduslik kahjuritõrje alates lehetäidest toituvatest putukatest kuni sääski, puuke ja nälkjaid hävitavate lindudeni; näiteks tolmeldamine, ilma milleta poleks meil sügisel aias õunu ega maasikaid; näiteks püsivad veevarud mullas, mille eest hoolitsevad taimejuured ja seenehüüfid.

Liina Remm, Tartu Ülikool ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur

Teame, et troopilisi soometsi kuivendatakse – pahatihti ebaõnnestunult – õlipalmide, paberipuude ja riisi kasvatamiseks. Tulemuseks on, et bioloogiliselt väga mitmekesise ja ainulaadse elustikuga vihmametsa asemel lokkavad väheste liikidega võsad, istandused, põllud või paljas turbapind. Turba kõdunemine ja põlemine on aga olulisemaid kasvuhoonegaaside allikaid.

Eesti soodest on kuivendusest suhteliselt mõjutamata vähem kui pool. Madalsoodest on säilinud vaid kümnendik, mistõttu nendest sõltuvad liigid on suures ohus. Üle Eesti leidub umbes kahekordse Tallinna pindala jagu turbakaevandusi, mis on elustikule sama hästi kui kõrbestunud alad. Osa neist on hüljatud, teistel toimub kaevandamine.

Jaanus Elts, linnuökoloog, Eesti Ornitoloogiaühing

Klimaatiliste tingimuste ja keskkonna muutustega toimetulekuks on linnud saanud kasutada kahte võimalust: muutustega kohaneda või rännata aladele, kus elutingimused on sarnased varasemaga. Need mehhanismid toimivad samal ajal, mistõttu näeme pidevaid muutusi nii lindude arvukuses kui ka levikus.

Eelmise aasta algul ilmus ajakirjas Science artikkel, kus võrdlesime lindude käekäiku Euroopas ja USAs. Euroopas on lindude seisund kehvem ning põhjuseks on siinne inimeste suurem asustustihedus ning sellest tulenev lindude elupaikade kadu. Isegi kui Euroopa linnud sooviksid kliimamuutuste ajel oma levilat muuta, osutub see sobilike elupaikade vähesuse tõttu keeruliseks.

Riinu Rannap, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia teadur

Looduse ümberkujundamine, näiteks laialdane kuivenduskraavide rajamine ja avatud alade, nagu looniitude ja luitemaastike metsastamine, on põhjustanud märgalade ja päikesele avatud elupaikade kadumise. See viib omakorda neist paikadest sõltuvate liikide arvukuse languse ja isegi liikide kadumiseni.

Kraavitamise tulemusena on hävinud tohutul hulgal märgalasid, mis on oluliseks sigimispaigaks kahepaiksetele. Lisaks vajavad kahepaiksed maismaa-elupaiku, kus nad toituvad, peituvad-varjuvad ja talvituvad. Sellisteks elupaikadeks on näiteks kõrel ehk juttselg-kärnkonnal, rohe-kärnkonnal ja mudakonnal liivikud, luitealad või loopealsed, mis aga metsastuvad. Elupaikade hävimise tõttu ongi rohe-kärnkonn meie loodusest välja surnud ja kõre, kes eelmise sajandi esimesel poolel oli Lääne-Eesti tavalisemaid kahepaiksed, on säilinud vaid 15 isoleeritud asurkonnana.

Kahepaikseil on oluline roll ökosüsteemide toimimisel, kuna röövtoidulistena söövad nad suurel hulgal selgrootuid, näiteks sääsevastseid, hoides nii nende arvukuse kontrolli all. Samas on kahepaiksed ise oluliseks toiduks lindudele, roomajatele ka imetajatele.

Kadri Runnel, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia teadur

Liikide väljasuremine pole sugugi miski, mida juhtub vaid kaugel troopikas. See toimub ka siin, meie oma nina all. Näiteks on kuut torikseeneliiki Eestis põhjust nimetada piirkondlikult väljasurnuks: veel lähiminevikus võis neid meie metsadest leida, aga enam mitte.

Mitmeid puuseeneliike Eestis võib ohustatuks hinnata viimasel ajal tehtud metsandusotsuste põhjal. Raievanuste langetamine kuusikutes ja nende sootuks kaotamine haavikutes tähendab, et väga suure tõenäosusega ei saa need seeneliigid meie majandusmetsades varsti enam elada.

Mis sellest, võiks küsida, kellele on vaja mingeid puuseeni? Aga ökosüsteemis kipub igal organismil olema oma oluline roll ning vahel võib mõnest tillukesest olendist sõltuda terve suur süsteem.

Tatjana Oja, Tartu Ülikooli botaanika vanemteadur

Meie elurikkus koosneb kolmest põhikomponendist. Esiteks ökosüsteemide mitmekesisus. Meil on metsad, veekogud, sood, niidud, aasad – mida rohkem neid on, seda rikkam ja tervislikum on loodus. Teiseks, liigiline mitmekesisus ökosüsteemide sees. Mida rohkem on liike, seda täiuslikum on ökosüsteem.

Ja kolmandaks, geneetiline mitmekesisus, mis on aluseks kõigele muule. Igal organismil on iseloomulik genoom ehk geneetiline koostis. Kui varieeruvust on palju, siis juhul kui ökosüsteemiga midagi juhtub, on tõenäosus suur, et leidub organisme, kes suudavad muutustega kohaneda. Ja kui nad seda suudavad, püsib ning funktsioneerib kogu antud populatsioon paremini – ja looduse tulevik on kindlam.

Paraku on geneetilise mitmekesisuse komponendi arvestamine meil unarusse jäänud. Geneetilistele uuringutele ei taheta väga raha anda. Raha saavad pigem klassikalised bioloogid, kes liiguvad looduses kummikutega, mitte need, kes istuvad laboris.

Hüva nõu looduse päästmiseks

Arteri usutletud teadlaste soovitused

  • Hoia ja taasta enda ümber looduslikke ökosüsteeme, nagu mets ja soo, ning samuti pärandkooslusi, nagu puisniit ja loopealne.
  • Majanda põllu- ja metsamaid elurikkust soosivalt.
  • Jäta rohkem maad loodusele.
  • Väärtusta hoonete, elamu, teede jms planeerimisel ja ehitamisel nendel aladel elavaid liike ja nende elupaiku – ära hävita neid.
  • Hoidu looduse tarbetust korrastamisest ja liigsest ümberkujundamisest: ei ole vaja iga kevad kulu põletada, maja ümber hiigelsuuri muruplatse rajada ja kiviaeda kõigist samblatuttidest puhastada.
  • Aita kaasa kas või mõne elurikka lapikese säilimisele: näiteks jäta kodu muruplatsi sisse looduslike lillede laigud – või jäta osa aeda hoopis metsikuks.
  • Eelista koduaias kohalikke niidutaimi (harilik kellukas ja härjasilm, valge ristik), mis pakuvad toitu ja elupaika putukatele ja loomadele.
  • Koduaeda, põllu- ja teeservi ei ole tarvis liiga tihti niita, vaid lase seal taimedel kasvada ja õitseda, et neist oleks kasu teistele elusorganismidele.
  • Tolmeldajate elu soodustamiseks kasvata vähem muru, kuid rohkem niitu, kus kasvavad looduslikud rohttaimed.
  • Muuda tarbimisharjumused keskkonda säästvamaks: vähenda näiteks elektri- ja kütusekulu, käies jala või sõites auto asemel jalgrattaga.
  • Loobu mahuka keskkonnamõjuga ehk suure ökoloogilise jalajäljega toodete ja teenuste tarbimisest, eelistades näiteks pika elueaga ja lähikonnas toodetud asju.
  • Mida lähemal on toit kasvatatud, seda parem keskkonnale – kütust selle kauplusse toomiseks kulub vähem.
  • Suurenda taimse toidu osatähtsust oma toidulaual, sest selle tootmiseks kulub vähem põllumaad kui liha tootmiseks.
  • Loobu lõunamaale peesitama lendamisest ning puhka pigem Eesti looduses.
  • Osta toitu, riideid ja tarbeasju ainult nii palju kui vaja.
  • Ka pisikestest argitegudest on abi: pane üles lindude pesakaste, sorteeri prügi, hoia kokku vett.
  • Anneta mõjusatele looduskaitseorganisatsioonidele.
  • Nõua riigivalitsejatelt tõhusat keskkonnapoliitikat.
  • Ära toeta poliitikuid, kes mängivad iroonilisi mänge Eesti suurima loodusväärtuse, metsaga.
  • Õpi loodust tundma ja õpeta seda oma lastele.
  • Prügi jätmine loodusesse on nagu särgisabaga tagumiku pühkimine.
Tagasi üles