Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lahkus matemaatik ja emeriitprofessor Ülo Lumiste

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ülo Lumiste. | FOTO: Eesti Teaduste Akadeemia

Eesti Teaduste Akadeemia teatas kurbusega, et 20. novembril suri raske haiguse tagajärjel akadeemik, Tartu ülikooli emeriitprofessor, matemaatik Ülo Lumiste.

20. novembril 2017 suri pärast pikka võitlust raske haigusega akadeemik Ülo Lumiste, Eesti matemaatika suurkuju, kelle loengud, õpikud ja muud kirjutised ning isiklik eeskuju on kujundanud mitme põlvkonna eesti matemaatikute suhtumist ja toonud täppisteaduste juurde hulgaliselt sädelevaid noori inimesi. Tema endiste õpilaste seas on ka praegune teaduste akadeemia president.

Akadeemik Ülo Lumiste sündis 30. juunil 1929 Vändras. Tema süda kuulus matemaatikale juba varases nooruses. Ta ise on öelnud: «Üle keskmise matemaatikat oskavate inimeste ees avanevad elus meeletud võimalused ja perspektiivid, see annab teile elust mõistmisel ja arusaamisel hoopis teised paradigmad».

Ta kooliaastad kulgesid läbi paljude raskuste ja suurelt osalt sõja ajal. Sellest hoolimata lõpetas ta Vändra keskkooli 1947. a. kuldmedaliga ning asus seejärel Tartu Ülikooli matemaatikat õppima. Selle alma mater’iga jäi ta seotuks kogu eluks.

Täiendanud end Moskvas tollaste tippude juures ja kaitsnud füüsika matemaatikakandidaadi teadusliku kraadi 1958. a Moskva Ülikooli juures, kujunesid Ülo Lumiste peamisteks uurimissuundadeks diferentsiaalgeomeetria ja geomeetria alused.

Teaduste doktori kraadi kaitses ta Kaasani ülikooli juures kümme aastat hiljem ehk selle väljakutse jaoks ebatavaliselt noores eas. Enam kui 40 aastat õpetas ta Tartu Ülikoolis, sellest 26 aastat professorina ja kuus aastat matemaatikateaduskonna dekaanina. Alates 1995. aastast on ta panustanud emeriitprofessorina.

Eesti Teaduste Akadeemiasse valiti Ülo Lumiste 1993. aastal.

Akadeemik Lumiste on pannud alates 1960ndatest aastatest aluse Eesti diferentsiaalgeomeetria koolkonnale ning innustanud paljude teiste uurimisvaldkondade arengut. Tema sulest on ilmunud ligikaudu 260 teaduspublikatsiooni, mitmed õpikud ja monograafiad. Akadeemik Lumiste on ka elav näide, et teaduses aastad ei loe. Nii on tema aastakümnete jooksul tehtud uurimistöö tulemused kokku võetud ligi 15 aastat pärast emeriteerumist (2009. a) kirjastuses Springer ilmunud mahukas monograafias «Semiparallel Submanifolds in Space Forms».

Võrreldavalt loometööga teaduses on akadeemik Ülo Lumiste panustanud teaduselu korraldamisse ja teaduse ajaloo uuringutesse. Teda jätkus igale poole, nii rahvusvaheliste teaduskonverentside eestvedajaks, teadusajakirjade retsensendiks ja toimetuskolleegiumide liikmeks, populaarteaduslike väljaannete autoriks ja vastavate kogumike toimetajaks, väitekirjade oponendiks, paljude erialanõukogude liikmeks kui ka seltsielu vedajaks. 1987. aastal kutsus ta uuesti ellu Eesti Matemaatika Seltsi ja oli selle esimene president.

Ülo Lumiste mahukat tööpanust on kahel korral tunnustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga (1999, elutööpreemia 2012). 1999. aastal autasustati teda Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga ja 2004 Eesti Teaduste Akadeemia medaliga. Ta valiti Tallinna Ülikooli audoktoriks (1996), Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse auliikmeks (1997) ja Eesti Matemaatika Seltsi auliikmeks (2003).

Akadeemik Lumiste pidas lugu tagasihoidlikust, looduslähedasest ja sportlikust eluviisist, mis ilmselt tasakaalustas seda, et ta väga armastas magusat. Tema elukestvateks hobideks olid koorilaul ja võimlemine. Alati oli ta sõbralik ja abivalmis. Tema õpilased ütlevad, et hea diplomaadina ja andeka inimesena oskas ta rahustada kirgi ja leida üllatavaid lahendusi ka äärmiselt keerukates situatsioonides.

Tagasi üles