Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dimitri Kaljo: 50 aastat tagasi toimus teadusrevolutsioon, millest on ilminguid tänapäeva Eestiski

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Akadeemik Dimitri Kaljo | FOTO: Reti Kokk

Kuidas 20. sajandi suurim revolutsioon maateaduses Eestis toetust leidis ja milline revolutsioon kodumaises geoloogias praegu hoogu kogub, kirjutab akadeemik Dimitri Kaljo.

Londoni Geoloogia Selts tähistas oktoobri alguses laamtektoonika kui maakera koore ja selle osade arengu ja muutumise põhjuste uue kontseptsiooni sõnastamise 50. tähtpäeva ning maailma loodusajakirjanduse lipulaev Nature kommenteeris seda sündmust eelnevalt oma juhtkirjas.

Laamtektoonika esiletõus kümmekonna aasta jooksul muutis põhjalikult teadlaste arusaama meie planeedi geoloogilisest ehitusest ja arenemisest. Senine käsitus peaaegu muutumatutest paigal püsivatest mandritest asendus teadmisega, et maakoore moodustavad suured (enamasti kontinendisuurused või suuremad) dünaamilised laamad, mis triivivad aeglaselt suhteliselt vedelal vahevöö ainesel.

Seda muutust fiksistlikust maailmavaatest mobilistlikuks võib julgesti nimetada revolutsiooniks («Eesti entsüklopeedia» definitsiooni järgi on revolutsioon seisundi või olukorra kiire ja murranguline muutumine), mis seadis põhimõtteliselt uude valgusse hulga süvageoloogilisi globaalseid nähtusi, nagu maavärinad ja vulkanism, ning seotud protsessid, nagu kliimamuutused ja bioloogiline mitmekesisus. Geoloogilise maailmapildi muutumise kaudne mõju ulatub selgesti ka kohalikule tasandile, sh maavarade kaevandamise ja veevarustusega seotud asjaoludele.

Tänaseks teame, et planeet Maa koor koosneb kuuest suurest ja hulgast väiksemast aja jooksul muutunud kontinendist. Selgunud on uue maakoore tekke mehhanismid ning laamade liikumist nii üldiselt maakera pinnal kui ka üksteise suhtes esile kutsuvad keerisvoolud vahevöös. Liikumise kiiruseks on praeguseks mõõdetud kuni 16 sentimeetrit aastas ning teame, et laamade põrkudes kerkivad mäeahelikud ja tekib vulkaaniline aktiivsus, mis tähendab mõistagi suuri muutusi biosfääri elutingimustes.

Hea näide on meie kunagine kodune Baltica paleokontinent, mis paiknes 500 miljonit aastat tagasi lõunapoolkera parasvöötmes, 100 miljonit aastat hiljem sisenes troopilise kliima alale ekvaatori lähedal ja liitus suure Lauraasia laamaga. Viimase miljoni aasta jooksul oleme üle elanud Pleistotseeni suure jääaja liustikud ja sellele järgnenud korduvad kliima soojenemised ja jahenemised, sealhulgas ka nn väikese jääaja, mil eriti külmad olid ajavahemikud 1570–1630 ja 1675–1715.

Praegust aega (ligikaudu viimased 10 000 aastat) klassifitseeritakse seoses inimese kasvava mõjuga loodusele aina enam ajastikuks nimetusega antropotseen, kuid uurijate arusaamad inimtegevuse mõju ulatusest kliima soojenemisel on veel kaugel üksmeelest.

Õigupoolest on eri arvamuste rohkus ootuspärane. Nii oli see ka laamtektoonikaga, mille 50 aasta juubelit Nature ise tähistas neli aastat varem kui Londoni geoloogiaselts. Tegelikult oleks seda võinud tähistada varemgi, kuivõrd üks teooria põhilisi tõukejõude oli mandrite triivi hüpotees, mille sõnastas ka Tartu Ülikoolis lühikest aega õppejõud olnud ja Kaali meteoriidikraatrit uurinud sakslane, meteoroloogia ja geofüüsika professor Alfred Wegener juba 1912. aastal ühes ettekandes ning 1915 ilmunud raamatus.

Wegeneri teooria sai omal ajal hulga toetusavalduste osaliseks. Teiste hulgas oli ka Tartu Ülikooli geoloogia professor Armin Öpik, kes käis 1937. aastal koos assistendi, hilisema akadeemiku Karl Orvikuga Gröönimaal triiviuuringute ekspeditsioonil. 1939. aastal avaldas ta publikatsiooni «Paleontoloogia, Arktikauuringud ja mandrite triiv», milles esitas ekspeditsioonil kogutud andmeid, «mida võib lugeda mandrite triivi teooria õigsuse tunnistuseks» (A. Ö. tekst – D. K.).

Toetustest hoolimata ei leidnud mandrite triivi teooria üldist heakskiitu enne, kui Teisele maailmasõjale järgnenud tehnoloogiline progress võimaldas teha ookeanide põhja uurimiseks laevadelt sügavpuurimisi. Avastati Atlandi ja Vaikse ookeani keskmäestike riftivööndid – eriomaste geomagnetiliste tunnustega piirkonnad, kus toimub laamade lahknemine ning ookeanilise maakoore teke mööda süvalõhesid merepõhja kerkinud sulamagmast. Lisaks avastati laamade kokkupõrkel toimuv nn subduktsioon, milles üks laam sukeldub teise alla ning sulab seal uuesti üles.

Kõik need avastused panid aluse energilisele interpreteerimiste ja uute ideede buumile, mis viis laamtektoonika umbes paarikümne aastaga praktiliselt valdava teaduskontseptsiooni seisusse ning selle mõju siirded olid äärmiselt viljastavad paljudes geoloogia harudes.

Eestis olid selle revolutsiooni kaasaegsed kolleegid minu mäletamist mööda kõik mobilismi pooldajad. Loodetavasti jätkub selline muutustele aldis mõtteviis ka praegu, mil toimub meil geoloogia valdkonnas kohalik, kuid sügavalt tähenduslik revolutsiooniline muutus. Seos kirjeldatuga on vaid tinglik, kuid mõju Eesti riigi arengule on vahetu ja võib valede sammude astumisel anda ka negatiivseid tulemusi.

Eesti Geoloogia Seltsi algatusel, eelmise keskkonnaministri Marko Pomerantsi toetusel ning vabariigi valitsuse ülesandel sündis nimelt hiljuti eelnõu «Maapõue poliitika põhialused aastani 2050», mis muudeti riigikogus seaduseks selle aasta juuni alguses. Esimesed tõsisemad täidesaatvad sammud, nagu uue geoloogiateenistuse tööle panek, jäävad 2018. aastasse ja hiljemakski. Ometigi on see väga tähtis mentaalne muutus – hüpe olukorrast, kus suur osa rakenduslikust geoloogiast, mis oli tõrjutud paaria seisusse, uude reaalsusesse, kus seda nähakse pigem riigi ja tema rahva huvides tehtava tööna. See on progressi suur võit, mida võib võrrelda laamtektoonika tulekuga.

Siiski on praegu veel vara hõisata. Siit tuleb rahulikult edasi minna, geoloogia vajadusi ja võimalusi igakülgselt kaaluda ja mõistlikku poliitikat otsida. Meil on loodud seadusega mentaalne/poliitiline alus eduks valdkonnas, kuid endiselt on puudus materiaalsest ressursist, ja mis veelgi tähtsam, inimestest. Muu hulgas ei ole piisavalt ka kompetentsi. Inimesi on võimalik õpetada, see ei käi kiiresti, kuid seda enam vajab see kaalutlemist, mitte rutakat «Tehtud!»-hõikamist.

Nii suured teadusavastused kui ka revolutsioonid mõtlemises on kord juba sellised, et kirgastumisele eelneb pikk uue tähenduse mõistatamise aeg ning vahel ka ummikteel toppama jäämine. Teadus tervikuna liigub aga kindlasti õiges suunas, hoolimata poliitilisest määramatusest ja isegi globaalsest ebakindlusest.

Tagasi üles