Värske aju-skaneeringutel põhinev uuring näitab, kuidas on võimalik, et me võime sõita autoga töölt koju näiliselt justkui ümbritsevat märkamatagi, vahendab New Scientist.
Teadlased näitasid, kuidas toimib aju autopiloodi-režiim
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
24. oktoober 2017, 15:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt tuleb välja, et meie «autopiloot» tugineb oma töös nõndanimetatud vaikerežiimi tugivõrgustikule (Default Mode Network – DMN). See on ajus toimiv mehhanism, mille olemasolu avastasid teadlased 1990ndatel, kuis skaneerisid puhkavaid ja justkui mittemidagi tegevaid inimesi. Tegemist oli esimese tõendiga, et ajutegevus ei katke ka puhkehetkedel.
Praeguseks on mitmed uuringud näidanud, et selle võrgustiku aktiivsus on muu hulgas seotud näiteks minevikusündmuste tõlgendamise ja tuleviku planeerimisega. Teised artiklid on aga näidanud hoopis seoseid eneseteadlikkusega. See viimane seos on aga mitmete teadlaste poolt kahtluse alla seatud, kuivõrd tugivõrgustik toimib ka loomades, kelle kohta on alust arvata, et neil arenenud eneseteadvust ei ole.
Seetõttu lähenesidki New Yorki Ülikooli teadlased eesotsas Deniz Vatanseveriga süsteemi uurimisele hoopis teise nurga alt. Nende hüpoteesiks sai, et vaikerežiimi tugivõrgustikul peab olema hoopis üldisem funktsioon, mida see täidab kõigis loomades. Teadlased oletasid, et see süsteem võimaldab meil täita koordinatsiooni nõudvaid ülesandeid ilma nendele aktiivselt tähelepanu pööramata.
Hüpoteesi kontrollimiseks palusid nad grupil vabatahtlikel õppida ajuskannerite all ära kaardimäng, mille reegleid neile aga ei õpetatud. Et mäng ära õppida, pidid katsealused pakkumise, katse ja eksituse teel ise reegleid pakkuma.
Õppimisperioodi jooksul näitasid skannerid õppimisele tüüpilist ajuaktiivsust, kuid kui reeglid kord juba selged, ilmnesid esimesed muutused ning mõne aja pärast oli kogu ajutegevus asendunud «vaikerežiimiga» - kaardimängu kontrollimise võtsid üle automaatsed mehhanismid ja tähelepanu vajus pigem taustale.
Teadlaste hinnangul on alust arvata, et samalaadsed protsessid leiavad aset ka siis, kui teeme midagi hästi ära õpitut nagu kirjutame arvuti klaviatuuril, mängime muusikainstrumenti, mida juba oskame või sõidame autoga tuttaval teel.
Uuring ilmus Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetistes.