Kuu Mariuse küngaste piirkonnas asuvad nn laavatorud võivad saada tulevastele Kuu-elanikele vajalikuks pelgupaigaks, teatasid Purdue Ülikooli teadlased.
Teadlased avastasid Kuult hiigelkoopa, kuhu rajada inimkoloonia
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
19. oktoober 2017, 13:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks põhjustest, miks mitte keegi pole seni viibinud Kuul kauem kui kolm päeva on, et ka kõige arenenumad kosmoseskafandrid ei suuda kaitsta astronaute sealse keskkonna eest. Erinevalt Maast ei ole Kuul atmosfääri ega magnetsfääri, mis võiks seda kaitsta kosmilise kiirguse eest. Lisaks kimbutaks inimesi seal ka äärmuslik temperatuuri kõikumine ja kaitsva atmosfääri puudumise tõttu sagedasemad meteoriidilöögid.
Vastavalt ajakirjas Geophysical Research Letters ilmunud uuringule on seega kõige paljutõotavam paik Kuu-küla rajamiseks laavatoru – looduslik kanal, mis tekib, kui laavavoolu välimine kiht taheneb ning seejärel seest tühjaks voolab või kulub.
«Kuule baasi rajamiseks on oluline teada, kus ja kui suured sealsed laavatorud on,» ütles uuringut juhtinud Jaapani kosmoseagentuuri JAXA vanemteadur Junichi Haruyama. «Samas on nende tundmaõppimine ka fundamentaalteaduslikult huvitav – võime leida uusi kivimiproove, andmeid laavavoolu kohta või ka Kuu-värinate kohta.»
Laavavoolude kaardistamiseks analüüsisid JAXA ja Purdue teadlased JAXA Kuu-satelliidi SELENE kogutud andmeid ning otsisid neist märke pinnaaluste laavatorude kohta. Ühe tõotavama piirkonnana tuligi välja Marius Hillsi kõrgendik ning üks konkreetne avaus selle pinnal.
Avause lähemaks uurimiseks ühendasid JAXA teadlased jõud oma NASA kolleegidega, kellel oli ligipääs Kuu gravitatsioonivälja kaardistanud GRAILi missiooni andmestikule. Nimelt lootsid teadlased leida piirkonnast gravitatsioonianomaaliaid, mis võiksid viidata maa-alustele õnarustele.
«Jaapanlased teadsid Marius Hillsi koopa olemasolust, kuid neil ei olnud aimugi, kui sügavale see ulatuda võiks,» kirjeldas toonast olukorda Purdue Ülikooli planeediteadlane ja GRAILi missiooni teadur Jay Melosh. «Tuginedes oma andmestikule tegime kindlaks, et koobas oli tõesti vaid osa suuremast pinnaalusest süsteemist. Kasutades veel ka radaritehnoloogiaga kogutud andmeid, tegid jaapanlased seejärel kindlaks, kui sügavad need koopad olid.»
Selliseid maastikuvorme Maal, kuid Kuul on need märkimisväärselt suuremad. Nimelt peaksid need juba üksinda GRAILi seadmetega tuvastamiseks peavad need olema mitme kilomeetri pikkused ja ligi kilomeetrise diameetriga. Seega peaks seal olema piisavalt ruumi, et majutada ära terve linn.
Uuring ilmus teadusajakirjas Geophysical Research Letters.