Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Doktoritöö: mis põhjustab Pärnus või mõnes Tallinna uusrajoonis üleujutust?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Üleujutus Pärnus 2005. aastal. | FOTO: KÜLLIKE ROOVÄLI/POSTIMEES/SCANPIX

TTÜ küberneetika instituudi doktorant Katri Pindsoo kaitseb täna doktoritööd, mis uuris viimasel ajal Eesti rannikul esinenud ekstreemsete veetasemete, ehk lihtsamalt öeldes üleujutuste kujunemist.

Läänemere veetasemete prognoosi teeb keerukaks asjaolu, et üle Taani väinade liikuvate tormide seeriad võivad merre pressida nii palju vett juurde, et kogu mere veetase tõuseb kuni ühe meetri võrra. Sellele protsessile ja tavapärasele tormiajule lisandub mõnedes rannalõikudes tugeva lainetuse poolt tingitud veetaseme tõus. Ülikõrged veetasemed ohustavad kõige enam laugetel ning lainetele avatud rannikutel paiknevaid linnaosi, mille hulka kuuluvad nii Pärnu ja Haapsalu kui ka mitmed Tallinna uusrajoonid.

Doktoritöös küsitakse, millisel neist komponentidest või nende kombinatsioonidest on määrav osa viimasel ajal Eesti rannikul esinenud ekstreemsete veetasemete, ehk lihtsamalt öeldes üleujutuste kujunemisel.

«Võime rahulikult magada seni, kuni kõik need kolm komponenti ei ründa korraga,» selgitas doktoritöö juhendaja, lainetuse dünaamika labori juhataja ning ehituse ja arhitektuuri instituudi professor Tarmo Soomere.

Soomere sõnul selgub tööst, et ida suunas avatud rannaosades on alati üks neist komponentidest puudu, teisisõnu, ekstreemsed veetasemed ei saa väga kõrgeks minna. Edela, lääne ja põhja poole vaatavates randades saavad nad aga korraga toimida. «Kõige salakavalam on laineaju, mis võib ohustada ligi 50% rannajoonest ja mõnes Tallinna rannaosas lisada niigi kõrgele veetasemele 70–80 sentimeetrit. See veetõus on äärmiselt tundlik rannajoone orientatsiooni suhtes, mistõttu seda mõõta on väga keeruline,» ütles Soomere.

Töös vaadeldakse, kuidas on väga kõrged laineajud muutunud piki Tallinna ja Muuga lahe randa alates 1980. aastast. Ida poole avatud rannalõikudes oli kuni 2012. aastani suur osa rekorditest püstitatud 1980ndate algul. Peaaegu kõik need rekordid ületati 2012–2014, mis tähendab, et ligi kolmkümmend aastat puudunud tugevad idatormid on Soome lahel tagasi.

Kui maailmaookeani veetase tõuseb ligikaudu 1–3 millimeetrit aastas, siis Eesti rannikul kasvavad aastase veetaseme maksimumid palju kiiremini; sõltuvalt kohast keskmise kiirusega 4–10 mm/aastas. Tormidega Läänemerre lisaks pressitud vee hulga (ehk mere taustveetaseme) ekstreemumite kasv annab sellest igal pool ligikaudu 4 mm/aastas. Tormiaju panus veetaseme maksimumidesse varieerub aga päris palju, praktiliselt nullist Lääne-Eesti saarestiku randades kuni tasemeni 6 mm/aastas Soome lahe ja Riia lahe idaosas.

«Sellise ebatavalise ja mõneti ootamatu mustri põhjuseks saab pidada vett Põhjamerest Läänemerre suruvate tormiseeriate pikenemist koos sellega, et kõige kõrgemaid tormiajusid tekitavad tuuled puhuvad nüüd mõnevõrra teisest suunast. Näiteks Soome lahes on tõenäoliseks «süüdlaseks» üksikud väga tugevad läänetormid. Samas ei tähenda see, et senine tugevate tuulte muster oleks kadunud, lihtsalt on lisandunud teistsugused tormid ja nende seeriad,» selgitas professor Soomere.

Doktoritöö «Ekstreemsete veetasemete komponentide ajalis-ruumiline muutlikkus Eesti rannikul» juhendaja on akadeemik professor Tarmo Soomere (TTÜ). Oponendid on professorid Jaak Monbaliu (Leuveni Ülikool) ja Magnus Larson (Lundi Ülikool)

Tagasi üles