/nginx/o/2017/10/06/7180059t1hbf84.jpg)
Teadlased avastasid, et Aafrika linnuliiki, keda peeti äärmiselt haruldaseks, tegelikult ei eksisteerigi.
Ebatavaline juhtum: selgus, et maailma üht haruldasimat lindu ei olegi ilmselt olemas
6. oktoober 2017, 12:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linnueksperdid on rohkem kui kolmkümmend aastat püüdnud tabada üht Aafrika laululinnu liiki, kirjutab ScienceAlert. Hiljutine DNA-analüüs paljastas, miks keegi seda müütilist tegelast ilmselt näinud ei ole.
Arvati, et haruldane lind kuulub erksavärviliste laululindude ehk bülbüllaste sugukonda. Bülbüllaste liike on umbes 130 ning nad on looduslikult levinud Aafrikas ja Aasias.
1980ndate alguses nägi saksa ornitoloog Wulf Gatter Ida-Libeeria metsas lindu, kes sarnanes ühe bülbüllaste sugukonda kuuluva linnuliigiga Phyllastrephus icterinus. Tema saba oli aga kahvatum ja tiivad tumedamad. Linnu tiibadel oli ka hulgaliselt valgeid täppe, mida Phyllastrephus icterinus’el ei ole.
Gatter nägi neid linde vilksamisi veel mitmel korral, 1984. aastal püüdis ta ühe kinni ja andis maailmale teada uuest linnuliigi avastamisest. Linnuliigi nimeks sai Phyllastrephus leucolepis. Pärast seda ei ole uut ja haruldast linnuliiki aga keegi enam näinud.
/nginx/o/2017/10/06/7180039t1hd4d3.jpg)
Pärast baõnnestunud otsingukatseid 2010. ja 2013. aastal, otsustas rahvusvaheline ornitoloogide meeskond oma taktikat muuta ja teha Gatteri kinnipüütud linnule DNA-analüüs. Üks analüüs tehti Saksamaal, teine Suurbritannias.
Mõlema meeskonna tulemused näitasid, et ilmselt ei olnudki tegu uue linnuliiga. Phyllastrephus leucolepis’e geneetiline kood oli nimelt väga sarnane Phyllastrephus icterinus’ega. Ühe teise bülbüllaste sugukonda kuuluva linnuliigiga oli sarnasus tunduvalt väiksem.
Šotimaa Aberdeeni ülikooli geneetiku Martin Collinsoni sõnul ei saa nad lõplikult väita, et tegu on ühe ja sama linnuliigiga, kuid muud võimalused on tema hinnangul äärmiselt ebatõenäolised.
Teadlased pakuvad uuringus välja, et erinevusi sulestikus võis põhjustada näiteks suur toitainete puudus.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Ornithology.