Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Merivälja «UFO-objekti» värske analüüs kinnitab – sulami valmistaja oli inimene

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Merivälja «UFO-objekti» poleeritud tükk, mille analüüsi põhjal TTÜ teadlased näitasid, et tegemist on inimtekkelise materjaliga. | FOTO: Kaur Maran

TTÜ teadlaste tehtud värsked ja täpsemad analüüsid ei jäta kuigi palju ruumi kahtlusteks – 1980ndatel furoori tekitanud metallitükk on tõenäoliselt inimtekkelise päritoluga.

Müstiliseks peetud objekt, mis tõmbas 1980. aastatel tähelepanu üle kogu Nõukogude Liidu, ei ole tõenäoselt midagi enamat kui tükk Beckeri laevatööstuse jääkidest või toormest, teatasid värskete analüüside tutvustamisel TTÜ geoloogia instituudi teadlased Rutt Hints ja Siim Pajusaar.

Palju paksu segadust tekitanud sulamitükid leidis 1960. aastatel Merivälja Hõbekuuse 34 kaevu kaevamisel 6,5 meetri sügavuselt elanik Virgo Mitt, kes oli aga ise suur kivimite huviline ja koguja. Kaevu kaevamisel tuli ühel hetkel ette tugev metalne kivimikiht, mida mees ise tollal määrata ei osanud. Suure vaevaga purustatud kihi tükid korjas ta kokku ning need jäid pikaks ajaks ämbrisse seisma. 1980. aastatel anti tükk määramiseks üle tollasesse Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituuti ning üsna pea levisid jutud salapärasest kivimist üle Eesti ja kaugemalgi Nõukogude Liidus.

TTÜ geoloogia instituudi teaduskogu eksemplar GIT 369-284 / Kaur Maran

Nimelt näitasid kõik Mittilt teadlastele üle antud tükkide proovid, et objekt ei saa mingil juhul olla loodusliku päritoluga. Sellest tehti üsna kiiresti järeldus, et tegemist peab olema maaväliste külaliste maha jäetud jäljega. Mõistagi aitas juttudele kaasa seegi, et KGB otsustas kogu avastuse salastada.

1980. aastatel jõudis üks Merivälja sulamitükkidest ka TTÜ geoloogia instituudi kogudesse. Seoses viimasel ajal kõrgenenud tähelepanuga teema vastu otsustati nüüd tükk uuesti üles otsida ja tänapäevaste meetoditega uuesti üle vaadata.

«Tegime uued analüüsid puhtalt selguse majja toomiseks ja et müstikalaineid mitte toetada,» ütles Rutt Hints. «Rahval on teema vastu huvi, samas tehti vanad analüüsid aga tänaseks vananenud meetoditega.»

Kivimitükid läksid segi

Selleks lõigati tükist õhukene proov, mille keemiline koostis määrati pärast lihvimist senistest moodsama röntgenfluorestsentsmeetodiga. Tulemus – tegemist on sulamiga, mille koostises on 68 protsenti kroomi, 23 protsenti rauda ja 7 protsenti niklit. Selline koostis vastab aga ferrokroomile – roostevaba terase tootmises kasutatavale toorainele.

Merivälja «UFO-objekti» poleeritud tükk, mille analüüsi põhjal TTÜ teadlased näitasid, et tegemist on inimtekkelise materjaliga. / Kaur Maran

TTÜ geoloogia instituudi teadur Rutt Hints. / Gennadi Baranov / TTÜ Geoloogia Instituut

«Ei ole ühtki alust väita, et see on algne tükk, mis maa seest tuli,» kinnitas TTÜ teadur Rutt Hints. Ta lisas, et üsna tõenäoliselt peab paika akadeemik Anto Raukase varem välja käidud seletus, mille kohaselt on sulam pärit kunagisest Bekkeri laevatööstusest.

Millest aga jutud müstilisest materjalist? Hintsi sõnul on üsnagi tõenäoline, et kaevetöid tehes sattus kivikoguja Mitt hoopiski väga levinud kivimi püriidi peale. Tegemist on raua sulfiidiga FeS2, ühe levinuma mineraaliga, mida inimesed ekslikult kullaks peavad. Sellest ka rahvapärane nimetus kassikuld või inglisekeelne fools gold (lollide kuld). Seekord ei peetud rauaühendit aga mitte kullaks, vaid koguni UFOks.

Ka paksu kihi olemasolu on teadlaste sõnul lihtsasti selgitatav.

Püriidi tükid TTÜ geoloogia instituudi kogus. / Kaur Maran

«Merivälja moreenikihi all lasuvad nimelt kambriumi liivakivid, kus on palju ilusaid püriidi konkretsioone. Enamasti püriiti kivi kujul ei leidu, kuid selle piirkonna lähistel on ka avamus, kus paiknevad Kallavere ja Türisalu kihistu kivimid. Nende kahe piiril moodustab püriit liivakivi peale tõepoolest tugeva kihi, millest läbi kaevamine võib nõuda märkimisväärselt jõudu. See kivim on aga niivõrd tavaline, et kui seda seal ei oleks, peaks ehk tõesti küsima, ega UFOd seda minema viinud,» ütles Hints.

Seega ei ole kahtlust, et Hõbekuuse tänaval võis tõepoolest mõni tugevam metalne kiht ette tulla, kuid tõenäoliselt pidi seal tegemist olema just nimelt suure püriidisisaldusega kihiga. Arvatavasti kaevas Mitt need ka kokku, kuid ajas enam kui kümme aastat hiljem segi mujalt kokku korjatud materjalidega ning esitleski tollastele teadlastele terasevalmistamise toorainet maapõue kivimi pähe.

/ Gennadi Baranov / TTÜ Geoloogia Instituut

Tänapäeval ei kestaks segadus kaua

Nagu selgitas proovid teinud doktorant Siim Pajusaar, olid tollased analüüsimeetod mõnevõrra vähem täpsed, kuna kasutatud spektraalanalüüsi puhul oli mõõtmisega saadud andmete interpreteerimine täielikult inimese teha, tänapäeval teeb selle töö aga ära arvuti ja nii on vähem ruumi inimlikeks eksimusteks ja ebatäpsusteks. Kõige suurem veaoht on just seotud just analüüsitavas proovis sisalduvate elementide sisalduse määramisega, mida hinnati vana meetodiga suuresti silma järgi ja nii võis viga olla koguni 50 protsenti.

Tehtud analüüsi tulemused olid Pajusaare hinnangul aga igati ootuspärased.

Uute meetodite täpsus ja kiirus on sedavõrd palju parem kui 1980. aastatel, et kui peaksime täna samalaadse väidetava maavälise materjali tükiga kokku puutuma, siis jääks segadust vaid väga lühikeseks ajaks.

«Võime öelda, et kui selline olukord peaks tõesti tekkima, siis teeksid uurimisinstituudid kõik vajalikud analüüsid ära juba esimese kahe päevaga. Sõidaksime kohast georadariga üle ja igasuguse segase jutu ajamiseks jääks vaid ehk päev,» ütles Hints.

Ka leitud ferrokroomitüki lähemaks uurimiseks on olemas täpsemad uued meetodid. Kuigi selle kokkusulatamise aega otseselt määrata ei saa, peaks selles sisalduvate elementide järgi olema võimalik määrata, millisest maardlast see pärineb, ning selle kaudu ka aega täpsustada.

Kokkuvõtet Merivälja objekti ajaloost saab lähemalt lugeda sellest Õhtulehe kokkuvõttest.

Tagasi üles