Kliimalepe: põhjus, miks riigid ei saa valetada oma süsihappegaasi heitkoguste kohta

Kunstniku nägemus OCO-2 satelliidist. Foto: NASA/JPL-Caltech

Kuidas olla kindel, et riigid järgivad kliimalepingut? Satelliit teeb selle kindlaks. 

Uuringud on nimelt näidanud, et Maad jälgivad satelliidid saavad kindlaks teha, kui suur on süsinikdioksiidi (CO2) väljapaisatav hulk igast elektrijaamast, kirjutab teadusajakiri Science.

NASA satelliit OCO-2 alustas Maa jälgimist 2014. aasta juulis – selle ülesandeks on jälgida süsinikdioksiidi liikumist meie ökosüsteemis ülemaailmselt. Hoolimata satelliidi laiast fookusest, suudavad tema sensorid mõõta süsihappegaasi kontsentratsiooni õhus kuni kolme ruutkilomeetrisel alal täpsusega üks osake miljoni kohta. Osake miljoni kohta tähendab ühte kuupsentimeetrit gaasi ühe kuupmeetri õhu kohta või ühte kõne all olevat gaasi molekuli 1 000000 kõigi gaaside molekuli kohta. 

Mis on Pariisi kliimaleping?

Tegemist on ajaloolise rahvusvahelise lepinguga, mille tingimused pandi paika 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte nädalaid kestnud konverentsil. See oli esimene kord, kus ligi 200 riigi liidrid koos kliimapoliitikat arutasid ja sõlmisid siduva kokkuleppe. Eriti oluline oli, et erinevalt sellele eelnenud Kyoto protokollist liitusid Pariisi leppega ka kaks maailma suurimat saastajat USA ja Hiina.

Leppes sõlmitud peamised eesmärgid on:

·         mitte lasta globaalset keskmist temperatuuri tõusta kõrgmale kui 2 ºC üle tööstuspöörde-eelse aja keskmise ning panustada selle hoidmisele alla 1,5 ºC,

·         suurendada võimekust kohaneda kliimamuutuste kahjulike mõjudega, vastupidavust neile mõjudele ja vähendada «niipea kui võimalik» kasvuhoonegaaside emissioone toidutootmist vähendamata,

·         toetada vähem jõukaid riike kliimamuutustega kohanemisel ja heidete vähendamisel.