Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Kalm: haldusreformiga tuleks päästa väikelinnad ja nende elukvaliteet

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rakvere ajalooline Pikk tänav on üks mõnusamaid elukohti Eestis. | FOTO: Mart Kalm

Kuidas kasutada vanemat arhitektuuri ühiskondlike probleemide lahendamiseks, kirjutab akadeemik Mart Kalm.

Rauma ja Viljandi, Kuldiga ja Vadstena on külastamiseks igatpidi toredad, aga ometigi lauldakse depressiivsetest väikelinnadest. Ühtepidi me ju kõik armastame seda võluvat ajaloolise arhitektuuriga lindgrenlikku miljööd, kus oleks nii hea elada. Teisalt on äritegemise paisunud mastaap suretanud välja paljud ajalooliselt linna kui piirkondliku keskuse teket põhjustanud funktsioonid ning viinud endaga töökohad.

Peale selle on iga hinna eest õhuksust taga ajav riik likvideerinud palju korralikke töökohti. Läänemaailmas kipub majanduslikel, poliitilistel jm põhjustel ammenduma väikelinna formaat ja nii jääb üle ka maju. Küsimus pole ainult väikelinnas, ka internetikaubandus vähendab vajadust poepinna järele – Eestis veidral kombel küll veel mitte –, raamatukogus käijate arv väheneb drastiliselt kõikjal, kirikuid jääb tühjaks nii maal kui ka linnas jne.

Hääbumisprotsesse saab pidurdada ja leevendada läbimõeldud ruumiotsuste kaudu. Linna atraktiivsust suurendab selle tervikliku ruumilise keskkonna kvaliteet, õdus miljöö. Tänuväärne on Eesti Arhitektide Liidu algatus «Hea avalik ruum», kuid taustal, laiema raamistusena on veelgi olulisem kasutada olemasolevaid väärikaid hooneid mõistlikult tänapäeva vajadusteks.

Kas riigile on odavam, kui haridusministeerium ehitab uue maja ja kultuuriministeerium kulutab omakorda tühjalt seisva mälestise säilitamisele?

Tuleb kiita omaaegse justiitsministri Rein Langi hoiakut: uute kohtumajade ehitamise asemel tehti korda vanad. See ei peegeldanud mitte ainult arusaama, et ajalooline arhitektuur suurendab kohtuotsuse autoriteeti, vaid aitas kaasa ka elutiheduse hoidmisele linnasüdamikes.

Rõõm oli lugeda, et Paides rajatakse riigigümnaasium tühjalt seisvasse ajaloolisesse koolimajja Posti tänaval. Kui eelmise aasta arvamusfestivali ajaks oli kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond oma lõputööde näituse sinna toonud, võis tajuda, kui uskumatult võimsad on ruumid selles 1910. aastal ehitatud majas.

Ringteedeäärsed suured poed tühjendavad halastamatult kesklinnu, nagu on kõige inetumalt juhtunud Rakveres, kuid vanalinna kooli- ja kohtumajad hoiavad elu keskuses ja aitavad tasakaalustada nüüdisaegse kaubanduse negatiivset mõju linnaruumile.

Väga õnnestunult on riigigümnaasiumid vanade väikeste koolimajade palju mahukamate juurdeehitistena hakanud linnasüdamikku tugevdama Viljandis ja Võrus. Tean noori tallinlasi, kes pärast ringkäiku Viljandi riigigümnaasiumis on nõudnud vanematelt sinna kolimist. Miks aga ülejäänud Eestit tühjaks imeval Tallinnal pole ette näidata sama atraktiivseid saavutusi uuemas kooliarhitektuuris, on omaette teema.

Kuidas põimida uut vanaga?

Mõlema, nii uue arhitektuuri poolest väljapaistva Viljandi (AB Salto) kui rahuldava Võru (Esplan OÜ) riigigümnaasiumi nõrk koht on uue sidumine ajaloolise arhitektuuriga. Mõisast välja kasvanud Võru koolimaja asub sümmeetriliselt kõrgemal kohal alla järve poole laskuva Katariina puiestee telje algpunktina, mis on kogu linnas ruumiliselt ainus nii väljapaistev koht. Just sellest uksest väljudes ja kogu linnale pilku visates tajunuks gümnasist, kuidas haridus avab talle maailma. Muidugi tähendanuks vana peasissepääsu säilitamine raskestisaavutatavat kompromissi muinsuskaitsega. See aga väärinuks küünlaid, sest praegune nurga tagant sisenemine on suhteliselt ambitsioonitu.

Maaliliselt asetatud arhitektuuribüroo Salto kavandatud Viljandi riigigümnaasium on eesti kooliarhitektuuri väljapaistvamaid saavutusi. | FOTO: Mart Kalm

Viljandis kaevub koolimaja uus madal maht põnevalt Valuoja oru põhja vanalinna ja Ugala vahel, tõstes kõrgemal asetseva vana kaitsealuse maja irdselt nagu pjedestaalile. Ehkki omaaegse I algkooli kavandasid 1920ndatel Pärnu tuntud baltisakslased Wolffeldt ja Nürnberg, oli nende sümmeetriline kahe tiivaga lahendus, millest üks jäi ehitamata, üsna trafaretne ja kallakul nurga peale paigutatuna linnaehituslikult üsna kohmakas. Kas sellest vanast poolikust majast pidi nii pühalikult distantsi hoidma ja sissepääsu uude majja tagaukselikult selle nurga taha peitma? Ehk võinuks uus ja vana tihedamini lõimuda?

Rumal tundub mõte ehitada riigigümnaasium päris uue majana selgelt väheneva elanikkonnaga Kohtla-Järvele või mittekasvavasse Rakverre. Mõlemas on koolimaju olemas rohkem kui küll ja need ei ole mitte ainult nõukogude tüüpprojektide järgi ehitatud hooned, vaid on ka palju suurejoonelisemat eestiaegsete tipparhitektide originaalloomingut.

Kohtla-Järve ammu tühjalt seisev, Anton Soansi projekteeritud funktsionalistlik eestiaegne koolimaja on riiklik mälestis, mis tähendab, et riik on võtnud selle kui eesti kooliarhitektuuri väljapaistva näite oma kaitse alla. Kas riigile on odavam, kui haridusministeerium ehitab uue maja ja kultuuriministeerium kulutab omakorda tühjalt seisva mälestise säilitamisele? Need on küll kahe ministeeriumi haldusalad, aga riik on üks. Tegelikult vist haridusministeerium raha ei loe, sest huugab euroraha, ja kultuuriministeerium ka ei kuluta, laseb mälestisel lihtsalt laguneda.

Hariduse koht linnaruumis

Kui Kohtla-Järvel on elu tõepoolest rohkem nihkunud sõjaeelsest osast nõukogudeaegsesse linna, siis gümnasistide ehk kohaliku noore eliidi toomine tagasi eestiaegsesse koolimajja töötaks sidusa ajaloomõistmise heaks ega laseks poliitikutel linna Eestist lahti rakendada. Arhitektuuril on ühiskonnas kanda mõõtmatult suurem roll kui peavarju andmine.

Äsja lõppes Kohtla-Järve riigigümnaasiumi arhitektuurivõistlus, mis näeb ette uue maja stalinistliku tüüpkoolimaja asemele. Kahjuks unustas žürii arhitektuuriideele tähelepanu pöörata ja valis esikohale teistest auhinnatutest tunduvalt vähem ütleva projekti. Žürii arhitektuurivõistluse mõttest mittehooliv käitumine, mis räämas tööstuslinna atraktiivsemaks luua ei tõota, sunnib veelgi enam kahetsust tundma Soansi koolimaja unustusse jätmise üle.

Rakveres aga asub 1930. aastate Alar Kotli kavandatud gümnaasium linnaehituslikult haridustemplile nii ideaalselt dominantses asukohas, et seda ei saa saavutada ükski uus koolimaja. Rakvere gümnaasiumi hoone, mille omaaegsed arhitektuursed konkurendid olid Tallinnas prantsuse lütseum ja Westholmi gümnaasium, on alati lasknud maakonnalinnal mõjuda suuremana, kui see tegelikult on.

Rakvere ajalooline Pikk tänav on üks mõnusamaid elukohti Eestis. | FOTO: Mart Kalm

Tundub veider paigutada alama astme põhikool mäe peal linna valitsevasse ajaloolisse gümnaasiumihoonesse ja siis ehitada selle ette madalamale, üldse mitte sama väljapaistvale kohale riigigümnaasium kui kõrgema astme kool. See pole ebaloogiline mitte ainult ruumiliselt, vaid ka ajaloolise järjepidevuse seisukohalt. Arusaadavalt riivab ajaloolise gümnaasiumihoone degradeerimine arvukat vilistlaskonda üle Eesti.

Ehkki Kotli koolimaja renoveerides ei hoitud vana nii palju alles, kui võinuks, ütleb muinsuskaitse loogika, et mälestisse tuleb paigutada viisakamalt käituvad vanemad klassid, rohkem märatsevad rüblikud aga muudesse hoonetesse.

Kui väikelinnad kohanevad kahanemisega vaevaliselt, siis loob iga avalik uusehitis tunde igatsetud kasvust, aga see on ju pettekujutelm. Eriti ohtlikud on volikogudes aktiivsed kohalikud ehitusettevõtjad, muidu tublid ja tegusad inimesed, kes näevad uusehitises teenimisvõimalust ega oska või ei taha avaramalt mõelda. Ei tea, kas koolimajadeküllasel Rakverel pärast Targa Majaga susserdamist üldse õnnestub riigi käest välja meelitada järjekordne rahastus riigigümnaasiumile.

Kevadel välja paisatud mõte riigiasutused pealinnast välja kolida, mida detsentraliseerimise poliitikana on viljeldud mitmel pool Euroopas, tekitas elavat vastukaja. Mulle jäi küll arusaamatuks, miks on ainuvõimalik koht meie rahvakultuuri edendamiseks praegune Lasnamäe kanali alguses asuv Hruštšovi-aegse tüüpprojekti järgi ehitatud lasteaed. Riigiametnike asumine väikelinnadesse on pigem šanss positiivseks arenguks mitmel põhjusel.

Regionaalpoliitika ja elukvaliteet

Mõned aastad tagasi kolis Maaelu Edendamise Sihtasutus Viljandisse, kus nende jaoks restaureeriti kohaliku legendaarse boheemlasarhitekti Johannes Fuksi projekteeritud võluv villa Trepimäe otsas. Kabinettidest Viljandi järvele avanevate vaadetega suudavad võistelda vaid Toompea parimad tööruumid. Kaminaga trepihalli seinal on protsendiseaduse abil hangitud elava klassiku Tiit Pääsukese maal. Vaesed Tallinna ametnikud, kes sunniti tölplaslikult mõeldud superministeeriumi, kus nad isegi protsendikunstist osa ei saa. Maaelu edendajaist ei elanud kolimise ajal kohapeal keegi, nüüd aga juba kolmandik töötajaist.

Asustades väikelinnade vanu puumaju, saavad seni magalarajoonides elanud inimesed lubada oma peredele elutingimusi, mis Tallinnas pole võimalik. Neil oleks oma maja kesklinnas, mille taga on uhkem aed kui ühelgi hipsteril Kalamajas. Kõige hinnalisemaid, kõrge kelpkatusega 19. sajandi põlisbalti maju on alles nii vähe, et neid ei pruugi kõigile jätkuda, aga toredad on ju ka juugendmajad. Kes ei viitsi aga majas kõpitseda, leiab lihtsa kodu laiade akendega eestiaegse krohvitud maja ülakorrusel.

Avarad toad ja värviliste klaasidega päikeses sillerdav veranda võlub paljusid. Looduslikud materjalid ja hingavast majast tulenev tervislik sisekliima on väärt unistus. Kivist keldris säilib hästi nii kartul kui vein. Laps saab käia üksinda ja jala koolis. Pole parkimismuret ega ummikuid. Kuna kõik on käe-jala juures, ei pea ühistranspordile üldse mõtlema. Tublid elanikud kesklinna majades kasvatavad kriitilist massi, et ärid püsiksid. Rahulikum elurütm võimaldab keskenduda rohkem endale ja perele.

Õdusat puumaja idülli Valga Mäe tänavalt. | FOTO: Mart Kalm

Eestis on 11 vana linnasüdant Tallinnast Lihulani muinsuskaitsealaks kuulutatud. Sellega on riik deklareerinud need vanalinnad kogu rahva hoitavaks väärtuseks, kuid rahaliselt on toetanud vaid kirikute, lossivaremete ja väheste üksikhoonete restaureerimist.

Kui riigiasutusi kolitakse väikelinna, siis tuleks seda teha kompleksselt ehk anda soodustused, et ametnikud asuksid elama muinsuskaitsesalale. Iseenesest on keskmise palgaga ametnikud mälestistele või üldse vanadele majadele väga head asukad. Nad pole isekalt kõike muuta tahtvad rikkurid ega riku seega ka maja algupära (loe: väärtust). Küll aga on nad korralikud inimesed, kes hoiavad vana maja ilusasti korras.

Muidugi nõuab vanade majade kordategemine investeeringuid, kuid muinsuskaitse napist eelarvest ei jätku just paljuks. Vähest ressurssi on mõistlik kulutada ju püsiväärtuste renoveerimisele, ehkki lühiperspektiivis võib paneelika soojustamine kasulikum tunduda. Siin oleks jumet pühakodade programmi sugusel toetusmeetmel. Nii saaks riik kaks kärbest ühe hoobiga: regionaalpoliitika toetaks üksiti muinsuskaitset.

Ikka on olnud probleem, et ülejäänud riik kipub unustama, et muinsuskaitse on süsteemi osa, ning pahatihti nähakse seda ekslikult arengu takistajana, mitte kvaliteedi tõstjana. Nüüd aga avaneks suurepärane võimalus lõimida muinsuskaitse ülejäänud riigiga ja saavutada sidusus.

Vanades majades on jõudu, mis aitab hoida elu kogu Eestis. Regionaalpoliitilisel riigiasutuste Tallinnast välja kolimisel on mõtet siis, kui seeläbi paraneks tõepoolest nii inimeste kui ka linnade elukvaliteet.

Tagasi üles