Uuringus selgusid sajandeid väljasurnud lennuvõimetute dodode saladused

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dodo
Dodo Foto: World History Archive/TopFoto/Scanpix

Dodod surid välja mitusada aastat tagasi. Värskes uuringus näitasid teadlased esmakordselt nende omapäraste lindude eluviisi, kirjutab New Scientist.

Dodo
Dodo Foto: Agnes Angst / SWNS / Scanpix

Mauritiuse saarel elanud pea meetri kõrguseks kasvanud tuvilaadsed lennuvõimetud dodod on tänaseks saanud üheks kuulsamaks väljasurnud liigiks kogu maailmas. Esimesed kirjalikud allikad nende olemasolu kohta pärinevad aastast 1598, mil hollandi meremehed neid Mauritiuse soodes nägid. Inimese ja võõrliikide saarele jõudmine tegid oma töö ning viimast korda nähti elavat dodot aastal 1662. Väljasurnud liik viis oma saladused ühes.

«Me teame nende lindude kohta nii vähe, et iga uus kübe on üllatav,» ütles New Scientistile nende elutegevust lahkava uuringu juht Delphine Angst Kaplinna Ülikoolist.

Angsti ja kolleegide uuringust selgub mõndagi uut dodode elu kohta. Nagu arvata võiski, oli nende elu tugevalt seotud aastaringiga. Eriti tugev mõjutaja oli tõenäoselt saare novembrist märtsini kestev suveperiood, millele annab tänaseni tooni karmid tsüklonid ja toidu vähesus Kui suvi möödas, heitsid need linnud oma kahjustada saanud suled märtsis maha ja kasvatasid uueks hooajaks kiiresti uue sulgkatte.

«Juuliks olid nad juba täielikult uue sulestikuga kaetud ja järgmiseks paljunemistsükliks valmis,» ütles Angst. Augustiks olid emaslinnud juba paljunemiseks valmis ja septembris koorusid tibud.

Sellise aastaringi tuletasid Angst ja kolleegid, uurides 22 isendilt pärit 22 dodo luu struktuuri ja keemilist koostist. Mõned uuritud isenditest olid noorloomad ning nende luukudedes oli teistest oluliselt rohkem esindatud kollageenist kiududega fibrolamellaarsed luud. Tegemist on mitmeid noori luukoe rakke sisaldavate noorlindudele iseloomulike luumoodustistega, mis võimaldavad lindudel kiiremini kasvada.

Tõenäoselt saavutasid dodod täiskasvanud linnu suuruse küllaltki kiiresti, kuid suguvõime saavutamiseks võis kuluda siiski aastaid – ilma looduslike vaenlasteta keskkonnas ei olnud selle asjaga lihtsalt kuigi kiire.

Teistel luudel tuvastasid teadlased aga suuri auke, mis on nende hinnangul tunnistuseks lindude sulevahetusest.

«Uute sulgede tootmiseks oli neil vaja lisakaltsiumit ning õnarused luudes näitavad, et nad kogusid seda iseenda luudest,» ütles Angst.

Sulgede maha heitmise komme seletaks ka seda, miks erinevad omaaegsed meremeeste kirjeldused nendest omapärastest lindudest nii tugevasti erinevad.

«Mõnede allikate järgi olid dododel mustad suled. Tõenäoselt oli see nii just enne sulgede maha heitmist. Teised kirjeldavad jälle udusulgede ja täiskasvanud looma sulestiku segu. Mõnede kirjelduste kohaselt olid neil aga päris suled – tõenäoselt olid need linnud siis sulestiku muutumise tsükli täielikult läbinud,» ütles Angst.

Dodo pesa juures.
Dodo pesa juures. Foto: Julian Hume / NHM / SWNS / Scanpix

Kaks leitud luud suudeti neis sisalduvate munemisega seotud luuainete põhjal määrata ka emaslindudele kuuluvateks.

«See, et suudeti määrata kaks munevat emast, on väga lahe, kuna need kaks luud olid suuruse poolest väga sarnased ülejäänud valimisse kuulunud luudega, mis võib lükata ümber varasemad väited nagu oleksid isased ja emased dodod olnud väga erinevat mõõtu,» kommenteeris viimast avastust Smithsoniani loodusmuuseumi lindude kuraator Helen James.

Lisaks lindude eluviiside kirjeldamisele kergitab värske uuring saladuseloori ka nende suurte lindude kiire väljasuremise põhjustelt. Pärast saare asustamist inimeste poolt sai üheks domineerivaks ohuallikaks kahtlemata jahipidamine, kuid veelgi olulisemat rolli mängisid siin inimkaaslejad – ahvid, kitsed, sead ja rotid. Ilma looduslike vaenlasteta olid dodod harjunud munema otse maha, uute loomade jaoks olid munad aga suurepärane toiduallikas.

Dodode luid käsitlenud uuringut kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Scientific Reports.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles