Kirikute öise valgustamise varjukülg - nahkhiired kaotavad kodu (1)

Kaur Maran
, Atlase vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvastu kirik. Rootsi nahkhiirte uuring näitab, et kirikute öise valgustamisega kaasneb seal elavate nahkhiirekolooniate häving.
Tarvastu kirik. Rootsi nahkhiirte uuring näitab, et kirikute öise valgustamisega kaasneb seal elavate nahkhiirekolooniate häving. Foto: Elmo Riig / Sakala

Pühakodade sadu aastaid inimesest puutumatuna püsinud katusealused on valgustamise tõttu muutunud nahkhiirtele ohtlikuks pesitsuskohaks, kirjutab Popular Science.

Ajaloos ja müütides on nahkhiiri tihtipeale seostatud kirikutega ning ööpimedas pühakodade ümbruses lendavad imetajad on seetõttu teeninud ka seostatuse mustade jõududega. Ometigi on nende kirikutelembusel oodatust sootuks proosalisem seletus – enamasti teevad nad endale kirikutornidesse ja katusalustesse pesa, kuna tegemist on justkui inimtekkeliste koobastega, kuhu inimene ise aga kuigi tihti ei satu.

Tihtipeale võivad loomakesed turvalistes kodades pesitseda sadu aastaidki ning kui keegi neid just eraldi otsima ei lähe, jäävadki nad märkamatuks.

On aga inimesi, kes just täpselt selliste otsingutega tegelevad. 1980ndatel aastatel võttis rootsi bioloog Jens Rydell ette põhjaliku riigi kirikutes elavate nahkhiirte inventaari ja kordas seda taas 2016. aastal, et teha kindlaks võimalikud arvukuse muutused.

Tulemused olid ootamatud – ligi 30 aastaga oli kadunud koguni 38 protsenti kolooniatest. Kõigil paikadel, mille nahkhiired hüljanud olid, oli üks ühine tunnus – neis kõigis oli arhitektuuri pimedal ajal välja toomiseks vahepeal paigaldatud öine valgustus.

«Üldiselt läheb nahkhiirtel uuritud piirkonnas üsna hästi, aga öötulede massiivne sissetulek võib seda selgelt muuta. 38-protsendiline kolooniate vähenemine on väga palju,» ütles Rydell Popular Science’ile.

Nimelt on nahkhiirte kirikulembusel oma põhjus – pimedad ja kõrvalised katusealused töötavad just nagu looduslikud koopad, kaitstes loomi talvel külma eest ning varjates neid kiskjate eest justkui tehiskoopad. Piirkondades, kus looduslikke koopaid ei leidu, on kirikud seetõttu veel eriti olulised. Lisaks on need ka head jahimaad, kuna seal talvituvad putukad on nahkhiirtele toiduks.

Kui kirikud aga ära valgustada, kaob ära loodusliku kaitse funktsioon ja nahkhiired muutuvad kassidele, öökullidele ja pistrikele kergeks saagiks.

Kirikute valgustamise ja nahkhiirte näide ilmestab suurepäraselt seda, kuidas inimene ja loodus on tihtipeale aastasadu ja –tuhandeid koos elanud, ning kuidas kultuuripärand ja looduslik pärand võivad olla üks ja sama asi.

«Loodan, et inimesed hakkavad lõpuks tajuma valgusreostust kui kogu meie liigirikkust ohustavat probleemi,» ütles Rydell.

Uuring ilmus ajakirjas Royal Society: Open Science.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles