Karsten Brüggemann: me ei tea eriti palju nendest venelastest, kes olid Eesti NVS-s võimu tipus

Ajaloolane Karsten Brüggemann. Foto: Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons

Saksa päritolu ajaloolane Karsten Brüggemann, kes on Tallinna ülikooli Eesti ja üldajaloo professor, räägib Horisondile antud intervjuus oma Eesti ajaloo uuringutest. 

Sa oled põhjalikult tegelenud Baltimaade kuvandiga 19. sajandi Venemaal. Mida tasuks eestlastel kõrva taha panna tolleaegsetest arusaamadest ja stereotüüpidest?

Balti provintside kuvand oli Nikolai I ajal üsna positiivne, kuna tänu baltisakslastele oli regioon väga euroopalik. Fakt, et see piirkond kuulus Vene impeeriumisse, pidi kinnitama, et ka Venemaa on Euroopa riik. Seda ideed kasutati osavasti ära ja see oli Romanovite dünastia jaoks väga tähtis.

Muutus tuli siis, kui Vene eliit nakatus rahvuslusest ja impeeriumimeelsed said algusest peale väga hästi aru, kui plahvatusohtlikuks võib see osutuda Venemaal, kus elas nii palju rahvaid. Isegi sõna rahvus, mis tuleb prantsusekeelsest sõnast nation – oli keelatud.

19. sajandi teisel poolel olukord muutus ja rahvusluse kaardiga hakkas mängima ka dünastia. Impeeriumi ja rahvuse vahekord jäi siiski segaseks kuni 1917. aastani ja seega jäi õhku ka küsimus: kas vene rahvuslased oleksid valmis loobuma mittevene aladest, see tähendab, kas nad sooviksid eladada üksnes Venemaal, ilma Riiata, ilma Revalita ja isegi ilma Kiievita?

Vene rahvusluse levides hakkasid potentsiaalsete parteritena rolli mängima ka eestlased ja lätlased, mida mõjutas tugevalt nende massiline pöördumine õigeusku 1840. aastatel. Vene rahvuslastel tekkis ettekujutus, et enne sakslaste tulekut kuulusid eestlased ja lätlased juba pooleldi vene usku ja kultuuri. Balti provintsides töötavad ametnikud said siiski väga kiiresti aru, et kohalikke ei ole nii lihtne venestada – aga sellel teemal olen ma juba palju kirjutanud. 

Tsaariaja kõrval tegeled sa järjest rohkem ka nõukogude ajalooga, mis annab sulle hea võimaluse neid ajastuid võrrelda. Kui palju võib näha järjepidevust Venemaa suhtumises Baltikumi? 

Me võiksime sellega seoses rääkida ka tänapäevast. Baltimaade kuulumist Vene riigile hakati 19. sajandi keskel õigustama uuel viisil. Üheks argumendiks sai ajastule iseloomulik arusaam, et piirid loob geograafia – ja siin Peipsi järv venelaste perspektiivis eriti arvesse ei tule.

Teiseks levis idee, et kuna eestlased ja lätlased võtsid ristiusu vastu idast, siis olid nad venelastega seotud õigeusu kaudu ning baltisakslastel puudus ajalooline õigus seda ala valitseda.

Baltikumiga on seotud ka vaenlase kuvand, mis seostus alguses baltisakslastega ja muutus 20. sajandi alguses, kui eestlased ja lätlased võtsid baltisakslastelt vaenlase rolli üle. Kui tsaariajal püüti partnereid leida tsaariusku läinud eestlaste ja lätlaste hulgast, siis pärast 1920. aastat otsiti toetust Baltimaade «proletariaadi» seast. Ja vaenlase kuvand kanti üle Eesti ja Läti «kodanlastele».

Struktuur on väga sarnane ja seda leiab ka tänapäeval. Kuigi praegu on «ideaalsete» partnerite leidmine veelgi lihtsam, kuna Eestis ja Lätis on palju venelasi.

Peatumegi korraks Baltikumi venelastel. Oled juhtinud tähelepanu tõigale, et me teame ja räägime eestivenelaste ajaloost liiga vähe. Mida on selle kohta üldse kirjutatud ja mida tasuks uurida?

Selle teema puhul on väga suur probleem järjepidevuse katkemine hiljemalt 1940. aastal, kui inimeste kontingent muutus. Kahjuks jõudis Sergei Issakov kirjutada ainult eestivenelaste ajaloo esimese osa, mis ulatub just 1940. aastani. Vene filoloogid on põhjalikult uurinud kõiki neid Vene kultuuriinimesi, kellel on olnud mingi seos Baltimaadega.

Me teame, mida tegid Tšaikovski või Dostojevski, kui nad Eestis viibisid. Aga me teame väga vähe nendest Vene riigi heaks töötanud ametiisikutest, kes elasid Riias ja Revalis. Me ei tea nende kohta mitte kui midagi ja nende jälgi ongi arhiivides väga raske leida. Aga just siin oleks vaja impeeriumi konteksti tõsiselt võtta.

Peaksime uurima, millistes tsaaririigi osades nad olid varem elanud ja töötanud. Varasemate kogemuste arvesse võtmine aitaks ametnike tegevust Baltimaades mõista, saada kokkuvõttes paremini aru ka sellest, mis Eestis 19. sajandil toimus.

Laias laastus ei tea me eriti palju ka nendest venelastest, kes olid Eesti NSV-s võimu tipus.

Loe Tallinna ülikooli ajaloodotsent Liina Kaljundi intervjuud Karsten Brüggemanniga pikemalt suvisest Horisondist! 

KARSTEN BRÜGGEMANN

• Sündinud 1965. aastal Hamburgis.
• Doktorikraad ajaloo alal Hamburgi ülikoolist väitekirjaga Vene kodusõjast Balti regioonis.
• Aastatel 2002-2005 õppejõud Tartu ülikooli Narva kolledžis, seejärel Saksamaal Lüneburgis Kirde-Euroopa sakslaste kultuuri ja ajaloo instituudi vanemteadus; alates 2008. aastast ajalooprofessor Tallinna ülikoolis.
• Kirjutanud arvukalt teadusartikleid ja mitmeid raamatuid. Eesti keeles on tema raamatutest ilmunud «Tallinna ajalugu» (2013, koos Ralph Tuchtenhageniga).
• Peamised uurimisteemad on seotud Balti, Vene ja Nõukogude ajalooga, hõlmates Balti riikide, kodu- ja iseseisvussõdade ajalugu, stalinismi ja hilise nõukogude aja kultuuriajalugu, samuti turismi ja spordi ajalugu.