«Medalitest tüdinud» – kuidas Darwini kaaslane end ise ajaloost kustutas (1)

Kaur Maran
, Atlas.ee vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alfred Russel Wallace.
Alfred Russel Wallace. Foto: Mary Evans Picture Library / Scanpix

Charles Darwiniga samaaegselt oma evolutsiooniteooriat tutvustanud ja «liikide tekke» termini leiutanud Alfred Russel Wallace’i kirjavahetusest selgub, kuidas teadlane tähelepanu vältis ja seetõttu ka ajaloos tundmatuks jäi.

Kui Charles Darwin 1859. aastal oma kuulsa teose «Liikide tekkst» avaldas, põhjustas see ühe kuulsama revolutsiooni teaduse ajaloos ja tegi Darwinist ühe kuulsaima teadlase, kes kunagi elanud. Ometigi ei olnud ta ainus, kelle mõte tollal evolutsiooni suunas liikus ning teadusajaloolased on isegi arutanud, et ega «evolutsiooniteooria isa» oma ideid ei varastanud.

Alfred Russel Wallace. Foto: Topham Picturepoint/Personalities/Scanpix
Alfred Russel Wallace. Foto: Topham Picturepoint/Personalities/Scanpix Foto: Personalities/

Mees, kes Darwiniga samaaegselt liikide tekke üle juurdles, oli inglane Alfred Russell Wallace, kelle nimi on küll teadusajaloolastele tuntud, kuid kelle panused teaduse arengusse on maailmale siiski tundmatumad kui Darwini omad.

Levinud teooria kohaselt on Wallace’i suhtelise tundmatuse põhjuseks isegi Darwini teadlik pettus – nimelt oli Wallace suur Darwini austaja ning kui ta oli oma teooria valmis saanud, saatis ta selle hindamiseks ja avaldamiseks just Darwinile, kes oli ligi 10 aastat samalaadsete ideedega maadelnud. Saabunud käsikirja läbilugemise järel asus Darwingi tööle ja korraldas nii, et kaks teooriat avaldati üheaegselt, kusjuures tema enda oma oli köites olulisemana esimesel kohal.

Mõned ajaloolased on sellest järeldanud, et «evolutsiooniteooria isa» tiitel peaks kuluma hoopis Wallace’ile. Hiljuti avaldatud kirjade kogu näitab aga, et varju jäämise põhjuseks võis olla hoopis mehe enda tagasihoidlikkus.

Kirjadest jääb mulje, et tuntus, mis Wallace’ile tema eluajal omaks sai, häiris teda sügavalt ja ta pidas seda ennekõike tüütuseks, mida igal võimalusel vältida.

John Collieri portreemaal Charles Darwinist. / wikipedia.org
John Collieri portreemaal Charles Darwinist. / wikipedia.org Foto: Wikipedia.org

Näiteks kurdab Wallace pärast pea kõigi Kuningliku Seltsi auhinna saamist oma kirjastajale, et on medalitest tüdinud ja kirjeldab, kuidas ütles järsult üles maalikunstnik John Collieri kutse poseerida portree jaoks. Collieri maal Darwinist on üks kuulsamatest piltidest suurmehest.

Kirjade uurimist koordineeriva George Beccaloni sõnul on kirjad parim otseallika Wallace’i vaadete uurimiseks. «Ta ei olnud eriti hea publitsist ja jäi seetõttu ilma paljudest avalikkuse tähelepanu saamise võimalustest,» ütles Beccaloni The Guardianile.

Samal ajal näib tema kirjastaja James Marchant olevat olnud hiilgav avalike suhete inimene, kelle ideid kuulsust põlgav teadlane aga järjepanu maha tegi ja ära keelas.

Kirjade seas on Wallace’i surma eelne kiri tema pojalt kirjastajale, milles too põhjendab, miks ei peaks teadlasele saama osaks Inglismaa teadlaste suurim au saada maetud Westminster Abbey’sse – liigne tseremoniaalsus ja tähelepanu olla neile lihtsalt vastumeelne. Samamoodi keeldus ta näiteks minema iseenda Teenete Ordu auhinnatseremooniale, kuna see oleks tähendanud uue ülikonna ostmist.

«[Wallace’i ja Darwini autorluse teemal] on lõputult vaieldud ja mõned on isegi arvanud, et tegemist oli teadlaste establishment’i kambakaga Wallace’ile, põhjuseks tema usulised veendumised. Mina arvan, et see oli siiski tema enda süü,» ütles Beccaloni.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles