Inimeste võrdlemisi taltsas ja rahulik meel võib olla inimese enda suunatud evolutsioonilise valiku tagajärg, kirjutab ScienceNews.
Evolutsiooni trikk: kas inimesed kodustasid iseenda? (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas olla selle üle uhke või ei, aga üks inimese kui bioloogilise liigi muljetavaldavamatest saavutustest on see, mitu teist liiki me oleme suutnud kodustada ja niimoodi enda tahtele allutada. Nüüd aga näib, et aina suurem kogus teaduslikke tõendeid viitab võimalusele, et me ei säästnud valikusurvest ka iseend.
Nimelt on mitmed teadlased käinud välja teooria, mille kohaselt on inimesed evolutsiooni suunates muutnud enda loomu järjest taltsamaks. Näiteks bioloogi ja primatoloogi Richard Wranghami käsitluse kohaselt on taltsuse peamiseks tunnusjooneks keskkonnastiimulitele agressiivselt reageerimise vähenemine. Näiteks ei lähe enamus mees-inimestest oma liigi- ja sookaaslasi nähes endast välja ega ürita kõiki rünnata.
Võrreldes mitmete teiste loomadega on inimesed seega küllaltki taltsad. Me võime küll sooritada keerukaid ettekavatsetud rünnakuid, aga impulsiivseid agressiooniakte esineb siiski väga harva.
Wranghami hinnangul pidi millalgi ligi 200 000 aastat tagasi toimuma muutus, mille tagajärjel hakkasime me sotsiaalsetest gruppidest välja heitma keskmisest agressiivsema käitumisega isendeid. Sotsiaalsuse arenguga kaasnes ka parema koostöö, mille toel suudeti end ka kurjade kiusajate vastu kaitsta. Väidetavat on sedalaadi käitumine levinud ka tänapäeva loodusrahvaste seas.
Sellisele valiku mõjule viitab ka inimeste muutunud kolju kuju. Võrreldes meie omaaegsete kaasaegsete neandertallastega on inimese nägu oluliselt ümaram ja ühtlasem ning meeste näod on naiste omadega sarnasemad. Samalaadseid muutusi on täheldatud ka erinevate loomade kodustamisel – võrreldes metsikute loomadega muutub kodustatute pea kuju.
Vastavalt keele evolutsiooni uuriva Huelva Ülikooli professori Antonio Benitez-Burraco teooriale tingis sotsiaalsuse ja taltsuse valik ka keele tekke. Tema hinnangul arenes varastes Homo sapiens’ides küll välja mõttevõime, aga keelelised oskused ei tulnud sellega kohe kaasa. Enesekodustamise ja kommunikatiivsuse arenguga sai aga tõuke ka närvisüsteem. Jällegi on siin olemas analoog teiste kodustatud liikidega – kodustatud lindude laulud kipuvad olema keerukamad kui metsikute omad.
Kõigele lisaks näib, et enesekodustamine võib olla arvatust palju levinum. Näiteks võib see olla toimunud ka bonobote puhul, kes on võrreldes neile geneetiliselt väga lähedaste šimpansitega oluliselt taltsamad. Kui inimesed suutsid valida enese seast välja taltsamad isendid, siis võisid seda teha ka meie lähisugulased bonobod.