/nginx/o/2017/07/06/6864615t1haa8f.jpg)
Inimeste rakud ei saa teha karjäärimuutuseid, mistõttu ei suuda me ka ise endale vajadusel uusi jäsemeid kasvatada, kuid on olemas elukas, kes saab sellega edukalt hakkama.
Väike grupp geene takistavad inimestel jäsemeid kasvatamast
6. juuli 2017, 21:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nematostella vectensis on südametu mereelukas, kelle võib lõigata kasvõi seitsmeks tükiks, kuid tema rakud seavad end ikka ümber nii, et igast väikesest maha lõigatud tükist saab uus elusolend, vahendab Popular Science.
Kui see olend kaotab mõned oma kombitsast ja pool kehast, siis ei takista miski rakkudel loomast uusi lihaskudesid, neuroneid ja ka kombitsaid. Florida ülikooli merebioloogia teaduste laboratooriumi teadlased asusid selle põhjal selgitama, miks ei suuda inimkehad samasuguse trikiga hakkama saada. Nende hinnangul on inimeste geenides lukustunud tsükkel, mis meil sama teha ei lase.
«See lukustunud tsükkel on omamoodi ehituspõhimõte,» sõnas laboratooriumi direktor ja uurimistöö autor Mark Matindale. «Kord, kui oled mingi otsuse vastu võtnud, tahad, et see kehtiks koguaeg, seega surud seda otsust pidevalt peale.»
Teadlased leidsid väikese grupi geene, mis takistavad rakkudel end muutmast teist tüüpi rakkudeks. See tegelikult on meile üsna hea, sest kui meie südamerakk otsustaks äkitselt hakata ajurakuks, siis ei lõppeks see meile hästi. Kuid see, et meie rakud ei saa ise oma saatuse üle otsustada tähendab ka seda, et meil on väga piiratud võime rakke üles ehitada.
Nendes mereelukates aga hakkasid tööle samad geenid, kuid geenid ei saanud tagasisidet ja neil ei tekkinud sellist lukustuvat tsüklit nagu inimeste kehas, mistõttu ei mäleta nende rakud seda, mida nad pidevalt teinud on ja leiavad endale uue ülesande.
Inimkonnal on nendelt elukatelt palju õppida, vaatamata sellele, et neil on kõigest kaheksa rakutüüpi ja inimesel on 200. Geneetiliselt oleme meie lähemal sellele mereelukale, kui näiteks paljude katsete subjektiks olevale äädikakärbsele.