Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Põlenud luud jutustavad rääkimata lugu Eesti esiajaloost

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valged ja puhtad luud annavad alust oletuseks matusekommete kohta - on võimalik, et pärast põletust korjati luud hoolikalt tuhast kokku ja maeti kompaktselt maha. | FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Antropoloog Raili Allmäe uuris oma doktoritöös esimest korda Eesti keskmise ja noorema rauaaja matusepaikadest kogutud põlenud inimsäilmeid.

Arvestades, et Eesti ajaloos oli põletusmatus pikka aega – pronksiajast muinasaja lõpuni – üsna tavaline lahkunute siitilmast ärasaatmise vorm, võib näida üllatav, et seni ei teadnud arheoloogid ja antropoloogid sedagi, kui palju inimesi sellistesse matusepaikadesse oli maetud.

Antropoloog Raili Allmäe näitab Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus arheoloogilist materjali, mille põhjal doktoritöö kirjutas. Sellises savipotis hästisäilinud luude leidmine on teadlastele pigem harv õnnelik juhus. | FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

«Põlenud luud on keeruline uurimisallikas ja neist informatsiooni kätte saamine hästi aeganõudev, tulemusi on aga suhteliselt vähe. Lisaks on Eestis ka vähe antropolooge ja osteolooge (luude uurijaid – K. M.) olnud. Selle tööga oleme esmakordselt heitmas valgust sellele, kui palju inimesi maeti ühte põletusmatustega kalmesse, kes need inimesed olid – kas nad olid mehed, naised või lapsed või kui vanalt nad surid,» selgitas Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu teadur Raili Allmäe oma hiljuti kaitstud doktoritöö ainulaadsust.

Eri paigus eri kombed

Luulised inimsäilmed, mille põhjal Allmäe oma uuringu läbi viis, pärinesid kümnest Läänemaa ja viiest Kagu-Eesti matmispaigast. Juba leiukohtade esialgne arheoloogiline uurimine andis tunnistust muistsete eestlaste matmiskommete mitmekesisusest. Kui Lääne-Eesti kivikalmetes oli toimunud surnukehade krematsioon kalme alal, siis Kagu-Eestis hoopis kusagil kalmistust kaugemal. Pärast tuleriida kustumist korjati Kagu-Eestis põlenud luud tuleasemelt kokku ja maeti kääbastesse kompaktsete kogumitena, tihtipeale koguni spetsiaalsetes anumates. Läänemaal aga puistati põlenud inimsäilmed kustunud tuleriida ümbrusesse, kuid ei saa ka välistada, et need maeti mitmesse eri kohta.

Edasisel uurimisel ilmnesid erinevused ka Läänemaa kivikalmete ja Kagu-Eesti kääbaskalmistute luumaterjalis. Kagu-Eesti kääbastes on luulised jäänused suhteliselt hästi loetavad, sest luukatked on oluliselt suuremad kui Läänemaal. Kääbaste materjalist on loetav ligi 80 protsenti, Läänemaa omadest aga vaid 15.

Sellised põlenud ja aastasadu loodusjõudude poolt kulutatud jäänused näevad asjatundmatule pilgule tänapäeval välja küllaltki ilmetu puruna. Üks erialateadlaste vaidlusteemadest ongi, et kuidas luud nii väikesteks tükkideks said – nii mõnegi uurija hinnangul on väga tõenäoline, et luud purustati juba kohe pärast põletamist võimaliku matmiskombestiku osana. Teised jälle leiavad, et sadade jäätumis- ja sulamistsüklite jooksul on loodus lihtsalt oma töö teinud.

On kuidas on, aga osteoloogi terase pilguga on võimalik sellestki purust leida jälgi maetute ja nende kommete kohta. Näiteks selgus, et kui Kagu-Eesti kääbastesse olid põletatult maetud nii täiskasvanud kui ka lapsed, siis Läänemaal kohtas laste põlenud säilmeid harva. Kuidas vanad läänlased oma surnud lastega talitasid, on praegu keeruline isegi oletada (vaata kõrvallugu).

Valged ja puhtad luud annavad alust oletuseks matusekommete kohta - on võimalik, et pärast põletust korjati luud hoolikalt tuhast kokku ja maeti kompaktselt maha. | FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Mõne leiu puhul ütleb juba üksnes nende välimus matmiskommete kohta küllaltki palju.

«Mõned luud on täiesti valged ja puhtad. See näitab, et muistsed inimesed olid oma surnute jäänustega ümber käimisel väga hoolsad – korjasid kõik tuleasemelt puhtalt välja. Selline asi kõneleb ju väga palju omaaegsest matmiskombestikust – kas luutükid korjati hoolikalt kokku või maeti koos tuleaseme jäänustega: söe, tahma ja esemete katketega,» rääkis Allmäe.

Üks matusepaik perele

Kõige väärtuslikum on aga teadmine kogukondade kohta, kes matmispaiku kasutasid. Tuleb välja, et üht matmispaika kasutas võrdlemisi väike kogukond, arvatavasti üks perekond või majapidamine. Suuri külasurnuaedu ei ole sellest perioodist teada ka näiteks Leedust.

Luude läbivaatamise põhjal õnnestus teha paleodemograafiline analüüs viie matmispaiga kohta. Neist kolm olid Kagu-Eestist ja pärinesid keskmisest rauaajast (450–800 pKr), Läänemaalt oli aga üks kivikalme keskmisest ja üks nooremast rauaajast (800–1200 pKr). Demograafiliste mudelite põhjal oli kõige pikem oodatav eluiga (25,7 aastat) sünnihetkel 10.–13. sajandi Maidlas. Kõige rohkem lapsi sündis ühes Suure-Rõsna majapidamises – kaheksa. Kõrge oodatav eluiga räägib tavaliselt parematest elutingimustest, suuremad viljakusnäitajad aga käivad vahel kokku suurema laste suremusega.

«Siinkohal tuleb toonitada, et need on kõik mudelarvutused, aga arvan, et see on siiski suur asi. Kui keegi tahab edaspidi uurida näiteks Eesti inimasustuse ajalugu, saab ta neid numbreid ja toorandmeid kasutada ka edasistes uuringutes,» ütles Allmäe.

Tänu põlenud luudes säilinud süsiniku isotoopidele oli võimalik teha kindlaks ka mõne põletusmatuse toimumise aeg. Tuleb välja, et saadud dateeringud on varasemast arheotüpoloogilisest ehk matusepaigast leitud esemete iseloomul põhinevast dateeringust pisut varasemad. See pole üllatav, kuna tulemusi, kus põlenud inimluu dateerimine annab matusepaiga kohta keskeltläbi 75 aastat vanema dateeringu, on teada mujaltki Euroopast. Teisest küljest võidi kalmeid kasutama hakata ka mõnevõrra varem, kui seni arvatud.

Kuna tegemist on alles esimese tõsisema pilguheiduga põletusmatuste kohta säilinud luumaterjalile, jätab Allmäe kaugeleulatuvate järelduste tegemise pigem edasiste uuringute läbiviijatele.

«Muinasaegsete kogukondade eluviisid, elutsükkel ja matusekombestik on põnevad, kuid keerukad uurimisobjektid, mida jääme arvatavasti lahti mõtestama veel sajanditeks,» seisab ka doktoritöö kokkuvõttes. Pisut on saladuseloori aga siiski kergitatud.

Mõistatuslik laste matmispaik

Kaur Maran

Üks silmatorkavamaid erinevusi uuritud piirkondade vahel on tõsiasi, et Läänemaalt leiti laste põletusmatuse jäänuseid väga vähe. Nende otsimine viis aga ootamatu matmiskombe avastamiseni.

«Põhjuseid, miks laste luid põlenud luumaterjali hulgas nii vähe oli, on tõenäoliselt mitu,» rääkis antropoloog Raili Allmäe. «Võimalik, et haprad luukatked ei ole lihtsalt säilinud. Samamoodi on täiesti võimalik, et lapsi maeti teisiti – ei kasutatud alati põletusmatust ja/või maeti lapsed kuhugi mujale.»

Küsimuse üle juureldes meenus Allmäele Kaseküla pronksiaegne kivikirstkalme Läänemaal: «Sealt leiti uurimisel ühe üle 50-aastase mehe ja rohkem kui 20 imiku põletamata jäänused. Otsustasin täiskasvanud mehe ja kahe imiku luud dateerida radiosüsinikmeetodi abil. Tulemused näitasid, et mehe matus on tõesti pronksiaegne, kuid imikud on sinna maetud ligi 2000 aastat hiljem ehk nooremal rauaajal, kui Eestis oli valdav juba põletusmatus. Saingi kinnitust, et tõepoolest maeti lapsi erineval viisil ja sugugi mitte alati oma pere või kogukonna matusepaika, nagu võiks oodata.»

Tagasi üles