Hamstrisuurune näriline elas üle Juura ajastu ja hävis tõenäoselt Kriidi ajastul 100 kuni 125 miljonit aastat tagasi. Näib, et tänapäeval ei ole tal ühtki sugulast, kirjutab Siberian Times.
Siberist avastati dinosaurused hävitanud katastroofi üle elanud ürgne «hamster» (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
27. aprill 2017, 08:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liigi, mille teadlased ristisid baidatõriks (ladina keeles Baidabatyr clivosus), jäänused avastati Venemaalt Kemtšugi jõe äärsest liivakivipaljandist Krasnojarski oblastis. Leiukoht asub vaid viie kilomeetri kaugusel müstilisest dinosauruste nekropolist, mis on varem paleontoloogidele suurt huvi pakkunud.
«Kuigi see loom oleks pidanud elama Juura ajastul (enam kui 145 miljonit aastat tagasi), leidsime me proove ka Kriidi setetest,» ütles Peterburi Ülikooli professor Pavel Skutšas.
Looma nimi on kombinatsioon venekeelsetest sõnadest «Байдарка» (aleuudi kajakk) ja «Батыр» (kangelane), mis peaksid väljendama tema uskumatut vastupidavust – see väike näriline elas üle Juura ajastu suurima katastroofi, milles hävisid dinosaurused ja tuhanded teised loomaliigid, kuid hävis 100 kuni 125 miljonit aastat tagasi Kriidi ajastul.
Looma olemasolu tehti kindlaks vaid tema pisikeste – 2,6 millimeetri suuruste – hammaste abil.
«Looma suurust on vaid hammaste põhjal raske hinnata, veelgi raskem on aga hinnata, et kuidas ta välja näha võis. Arvame, et ta võis olla tänapäevaste näriliste, näiteks hamstritega sama mõõtu,» ütles Siberian Timesile uuringut juhtinud Tomski Ülikooli paleontoloog Stepan Ivantsov.
Nii palju julgevad teadlased siiski järeldada, et baidabatõridel võisid olla tänapäeva nokkloomadega sarnased mürgiasteldega kannused, mida peetakse ürgsete loomade puhul küllaltki levinud tunnuseks.
Huvitaval kombel paistab aga, et baidabatõrid ei ole ühegi tänapäevase looma eellane ning tegemist on sootuks eraldiseisva oksaga maailma loomade arengupuus.
Uuring ilmus ajakirjas Journal of Vertebrate Plaeontology.