Uus teooria selgitab langevate tähede müstilist «laulu»

Kaur Maran
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tähevaatlejad on sajandeid vandunud, et kuulevad sabatähti vaadeldes iseloomulikku sahinat. Nüüd on grupp teadlasi käinud välja teooria, mis ka selle teket seletab.
Tähevaatlejad on sajandeid vandunud, et kuulevad sabatähti vaadeldes iseloomulikku sahinat. Nüüd on grupp teadlasi käinud välja teooria, mis ka selle teket seletab. Foto: Jorge Guerrero/AFP/Scanpix

Tähevaatlejad on sajandeid vandunud, et kuulevad sabatähti vaadeldes iseloomulikku sahinat. Nüüd on grupp teadlasi käinud välja teooria, mis ka selle teket seletab, vahendab Science.

Sabatähtedega kaasnev hääl on skeptikute jaoks olnud pigem naerualune idee – meteoriitide põlemine, mis meile Maa peal langeva tähena näib, toimub meie atmosfääri ülemise piiri lähedal ja isegi, kui see tekitaks hääli, mis mingil põhjusel meieni kostuksid, jõuaksid helilained kohale alles mitu minutit hiljem ning vaevalt keegi nende vahel siis seost nägema hakkaks.

Kuidas heli meteoriidisähvatuse järel hilineb, võib vaadata näiteks Tšeljabinski meteoriidi langemise videost:

Nüüd on grupp teadlasi avaldanud teooria, mis võib lisaks sabaga tähtede häälele selgitada ka näiteks paljude kõrgetel laiuskraadidel elavate loodusrahvaste seas levinud jutte virmaliste häältest.

Nimelt vabaneb meteoriitide atmosfääris lagunemisel tohutu kogus energiat. Lisaks põlemisel tekkivale kuumale tekib meteoriidi atmosfääri sisenemisel aga ka madalasageduslikke raadiolaineid, mis levivad aga samamoodi nagu valguski valguskiirusel ligi 300 000 kilomeetrit sekundis.

USA ja Iisraeli teadlased ongi nüüd välja käinud teooria, mis seob need raadiolained tajutava heliga. Kuidas aga saavad inimesed kuulda raadiolaineid ilma vastuvõtjata?

Taevane saatja ja looduslik vastuvõtja

Tel Avivi atmosfäärifüüsiku Colin Price’i sõnul peitub lahendus meid ümbritsevas keskkonnas – raadiolained panevad vaevumärgatavalt liikuma meid ümbritsevad objektid nagu aiad, juuksed ja aknaklaasid. Elektrofoonikana tuntud nähtuse käigus tekkiv heli jääb vahemikku 20 kuni 20 000 Hertzi.

«Elektromagnetlainete muundumine helilaineteks toimub siin sama põhimõtte järgi nagu raadio, ainult et siin on muunduriks loodus ise,» ütles Price.

Kuna selliseid heli tekitavaid meteoriidilangemisi esineb aga väga harva, on sellise heli tekkimise mehhanismide uurimine erakordselt keeruline – ei ole lihtsalt võtta head salvestist tekkivast helist. Ilma selleta näis varem aga praktiliselt võimatu hinnata, kuidas

Price’i ja kolleegide töö jõud seisnebki just uue teoreetilise mudeli välja töötamises. Selle kohaselt ioniseerib meteoriit põledes Maa atmosfääri, jagades selle kergemateks positiivse laenguga ioonideks ja raskemateks negatiivse laenguga ioonideks, mille vahel tekkiva voolu tagajärjel vallanduvad ka raadiolained, mis jõuavad ka Maale ja tekitavad siin sahinaid.

Vastavalt välja käidud mudelile peaks meteoori kiirus ja suurus mõjutama ka raadiolainete sagedust.

Lisaks meteoriitidesaju sabinale selgitab teadustöö ka virmaliste tekitatavat väidetavat plaksuvat, mida on kirjeldanud näiteks Kanada, USA ja Gröönimaa põhjapiirkondades elavad põliselanikud.

Kuigi tegemist on «mõistliku» uuringuga, tuleb sellessegi suhtuda tervemõistusliku skepsisega, ütles Science’ile Bostoni Ülikooli astronoom Meers Oppenheim – 100 kilomeetri kõrgusel ülisuurel kiirusel toimuvaid sündmusi võib küll teoreetiliselt kirjeldada, kuid kuniks ei ole otsest vaatlust, jääb asi siiski parima teooria tasemele.

Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles