Ebaoluliseks peetud muutustest, nagu maakasutuse hoogustumine, hakkab kujunema globaalne oht, kirjutab akadeemik ja bioloog Martin Zobel.
Martin Zobel: globaalmuutustest ja elurikkusest. Maa loodus hakkab väsima
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kliimamuutused ja sellest tulenevad ohud inimkonnale on olnud tähelepanu keskpunktis juba pikemat aega. Üha rohkem ilmub vastavaid uuringuid, toimub soliidseid rahvusvahelisi foorumeid, sh tipp-poliitikute osavõtul. Selle taustal kipuvad varju jääma teised globaalmuutused, mille mõju bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi teenustele ja seeläbi kogu inimkonnale on kohati tunduvalt suurem – jutt käib maakasutuse hoogustumisest, mille tagajärjel hävivad elupaigad ning kahjustuvad ökosüsteemid.
Probleem pole sugugi uus. Juba aastal 2000 avaldasid maailma juhtivad ökoloogid ajakirja Science 10. märtsi numbris globaalse elurikkuse tulevikustsenaariumi. Maismaaökosüsteemide puhul nimetati suurima ohuallikana intensiivset maakasutust. Mõju poolest järgmised leiti olevat kliimamuutused, reostus lämmastikuühenditega ja võõrliikide sissetung. Maakasutus hõlmab väga erinevaid inimtegevusi, alates looduslike alade ülesharimisest või täisehitamisest ning lõpetades metsaraiega, soode kuivendamisega ja rohumaade ülekarjatamisega.
Ökosüsteemide elutähtsad teenused
Vähenev ja muutuv mitmekesisus toob endaga kaasa ökosüsteemi teenuste kahanemise. Selle veidi keeruliselt kõlava terminiga tähistame neid ökosüsteemide omadusi, mis on meile vajalikud. Teenusteks võivad olla n-ö looduse produktid, nagu vesi, toit, puit jms. Teenus võib olla looduse reguleeriv mõju, näiteks kliimale, veevarudele, mullaviljakusele. Teenused võivad olla ka kultuurilist laadi – rikkumatu ja mitmekesine loodus pakub võimalusi puhata, loodust tundma õppida, mediteerida. Maakasutuse hoogustumine ja elupaikade hävitamine ohustab seda kõike. Kui kliimamuutuste üle peetakse tuliseid debatte ja eksisteerib ka kindel grupp teadlasi ja arvamusliidreid, kes kliimamuutusi vaidlustavad, siis maakasutuse ja elupaikade hävitamise mõju suhtes valitseb üksmeel. Samas valitseb paraku ka suhteline vaikus nii sõnades kui ka tegudes.
Elurikkuse inventuuri ehmatavad tulemused
Õnneks on viimasel ajal märke, et jää hakkab murduma, ja maakasutusega seotud globaalprobleemidest vähemalt kirjutatakse taas. Ajakirjas Nature 5. aprillil 2015 esitatud globaalne inventuur paneb mõtlema. Alates aastast 2000 on elurikkus kahanenud nii maailmas tervikuna kui ka piirkonniti. Ennustuse järgi see tendents jätkub – kui just midagi radikaalset ette ei võeta.
Globaalse inventuuri edasiarendus avaldati ajakirjas Science 15. juulil 2016. Mitmekesisus on drastiliselt vähenenud 58 protsendil maismaa pindalast, kus elab 74 protsenti Maa rahvastikust. Maakasutuse surve käib selgelt ühte sammu rahvastiku kasvuga. Vastupidi üldlevinud arvamusele on looduslikud rohumaad isegi halvemas seisukorras kui metsad. Ohustatud on ka paljud Maa elurikkuse tulipunktid – piirkonnad, kus looduslik elurikkus on erakordselt suur. Suhtelised muutused on kõige suuremad troopikas; seda on tõenäoliselt märganud ka nii mõnigi reisihuviline eestlane.
Kuidas mõjutavad muutused elurikkuses ökosüsteemi teenuseid ja seeläbi inimkonna heaolu?
Sellekohaseid uuringuid tehakse paljudes riikides ja piirkondades, ka Eestis. Loodetavasti on meil varsti olemas varasemast parem üldpilt teenuste seisukorrast, mis lubab planeerida ka nende parandamist.
Hea on tõdeda, et vähemalt viimasel ajal püsivad ökosüsteemi teenustega seotud probleemid tähelepanu fookuses. Natureʼi selle aasta 16. märtsi numbris leidub toimetuse kommentaar muldade olukorrast globaalses skaalas. Viljakas muld on n-ö toetav ökosüsteemi teenus, mis on hädavajalik nii inimese toiduga varustamiseks kui ka normaalse aineringe tagamiseks looduslikes ökosüsteemides.
Muld väsib
Praegusel hinnangul on üks kolmandik kõigist muldadest ja üle poole põllumuldadest kas mõõdukalt või tugevalt kahjustatud. Siin on muuhulgas ka seos kliimamuutustega – heas seisukorras muld võib akumuleerida märkimisväärsel hulgal süsinikku. Seega – mulla tervise eest tuleb hoolitseda ja seda parandada. Oluline on ka tänapäevane arusaam, et muld pole mitte elutu substraat, vaid elupaik paljudele organismidele, olgu näiteks kasvõi taimedega kasulikus kooselus olevad seened.
Maakasutuse mõju – elupaikade hävitamine, ökosüsteemide degradeerimine – on taas päevakorral. Lahendused pole siin kerged – eriti seetõttu, et maakasutusega seoses tuleb lahendada demograafilisi probleeme. Võimalust probleemist mööda vaadata pole meile aga paraku antud.