Vaid 20 millisekundit kestvad välgud on üks hiiglaslike tormisüsteemide seni vähemuuritud tunnusjooni, kirjutab Ars Technica.
Video: taani astronaut tabas pildile atmosfääri ülaosa haruldased sinised välgud (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
11. veebruar 2017, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist on atmosfääri kõrgemates osades tugevamate äikesetormide ajal aset leidvate tugevate elektrilöökidega, mille toimemehhanismide kohta teadlased seni kuigi palju ei teadnudki. Tegemist ei ole Maa lähedal troposfääri alumises osas aset leidvate välkudega, vaid ligi 90 kilomeetri kõrgusel toimuvate sähvatustega. Kõrguse tõttu on ka nende uurimine seni keeruline olnud.
Selliste ilmasüsteemide uurimiseks ongi ligi 400 meetri kõrgusel Maa orbiidil asuv Rahvusvaheline Kosmosejaam ISS suurepärane vaateplatvorm.
Seetõttu seadsidki Taani teadlased üles nn Thori eksperimendi (nimetatud Põhjala piksejumala järgi) ja saatsid koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga ESA ja venelaste RosKosmosega kosmosejaama pardale astronaut Andreas Mogenseni. Mehe ülesandeks oli jälgida tormisüsteeme ülevaltpoolt ja teha pilti süsteemidest, kus prognoosid sähvatusi ennustasid.
Kuigi selline ülesanne võib kõlada nagu ei midagi kuigi keerulist, oli ülesande korrektne täitmine siiski paras väljakutse. Nimelt tuleb selle hindamisel arvestada, et kosmosejaam liigub Maa kohal kiirusega ligikaudu 28 000 kilomeetrit tunnis, sähvatused on üliharvad ja kestavad vaid 20 millisekundit.
10 päeva jooksul, mil ta kosmoses viibis, suutis Mogensen sähvatused siiski tabada. See toimus Bengali lahe kohal ning tema tabatud videost võib äha, kuidas vaid 160 sekundi jooksul toimub tormisüsteemi ülaosas 245 sähvatust.
Piltide ja teiste mõõtmiste tulemuste analüüsimisel selgus, et suurem osa välgatusi toimusid kõrgusel 18 kuni 40 kilomeetrit maapinnast, ehk kuni stratosfääri ülaosani. See aga muudab teadlaste arusaama hiiglaslikest tormisüsteemidest.
Nimelt näitavad tulemused, et elektrilöögid mägivad olulist rolli troposfääri ja strantosfääri vahelises gaaside vahetuses. Varem arvati, et tormisüsteemide ülaosas tekkivad punased sambad on seotud elektriga reageeriva lämmastikuga. Uute andmete alusel arvatakse aga, et elektrilöökidega kaasneb suure koguselämmastiku oksiidide ülemisse stratosfääri paiskamine.
«[Uued andmed] näitavad, et äikesetormide välgulöögid põhjustavad häiringuid stratosfääri keemilises koostises, mis võib kokkuvõttes mõjutada ka kogu Maa kiirgusbilanssi,» kirjutavad teadlased oma uuringut kirjeldavas artiklis, mis avaldati ajakirjas Geophysical Research Letters.