Pealinna keskaegsest tapmispaigast leitud inimluude uurimise esmased tulemused reedavad mõndagi nii 500 aasta taguste karistusviiside kui ka kurikaelte tollase elu kohta, kirjutab Horisont.
Millest kõnelevad Tallinna võllamäe koljud?
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
23. jaanuar 2017, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesk- ja varauusajal olid võllamäed Eesti alal küllaltki levinud hukkamispaigad, kuid arheoloogiliselt ei ole neid väga põhjalikult uuritud. Kõik, mida nende kohta teame, pärineb kirjalikest allikatest ja üksikutest päästekaevamistest. Materjali lünklikkus ja tänaseni säilinud võllamägede vähesus (kindlad andmed on vaid Tallinna ja Haapsalu hukkamispaikade kohta) ei ole seni uurijates suuremat huvi tekitanud.
Tallinna võllamäelt leitud inimluude uurimise esmased tulemused reedavad mõndagi nii 500 aasta taguste karistusviiside kui ka kurikaelte tollase elu kohta.
Esimesed võllamägede uurimise toimusid Eestis 1932. aastal Haapsalus. Järgmist korda jõuti keskaegsete hukkamispaikade uurimiseni alles 1994. aastal, mil Tallinna peamisel võllamäel viidi läbi arheoloogilised päästekaevamised – tapmispaiga kohale Liivalaia tänaval hakati ehitama tänast Swedbanki peakorterit.
Alates 2012. aasta suvest on koostöös Stockholmi Ülikooli teadlase Sebastian Wärmländeriga jõutud võllamägede iga-aastase uurimiseni ja nüüd võib juba rääkida ka esimestest tulemustest. Leitud luud räägivad nii hukkamisviisist – kas ja kuidas poodi, mis sai hukatutest hiljem? – kui ka tollastest eluviisidest – millised ripatsid olid hukatutel kaelas, milliseid vigastusi võis nende luustikul leida?
Tulemuste kohta loe lähemalt Horisondi 2017. aasta esimesest numbrist.