Uuring selgitab, miks pärast vigastuse paranemist ikka valu tunneme.
Kroonilise valu saladus: valu meelde jätvad rakud
16. mai 2016, 10:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krooniline valu on midagi sellist, mida arstid ikka veel lõplikult ravida ei oska – valuvaigistid aitavad valu leevendada, ent lõplikku lahendust ei ole. Kroonilisel valul on küll erinevaid põhjuseid, aga tagajärg on sageli sama: ülitundlik närvisüsteem, mis reageerib kõigele kordades tugevamalt kui normaalolekus. Miks püsib närvisüsteem nii tundlikuna isegi siis, kui vigastus või haigus on paranenud, päriselt ei teata.
Londoni King’s Kolledži teadlased üritasid sellele küsimusele vastust saada, uurides hiirte närvirakke. Eelmisel nädalal ajakirjas Cell Reports avaldatud uuring näitaski, et kui vigastus närve kahjustab, võib mõnes närvis epigeneetika muutuda. Epigeneetika on protsess, mis otsustab seda, missuguses asukohas teatud geenid rolli mängima hakkavad. Mõneti võib seda võtta ka kui närvide mälu. Nii nagu valus mälestus võib aastaid hiljemgi südamevalu põhjustada, hoiab epigeneetika närvid ikka aktiivsetena, ehkki vigastus on ammu paranenud.
«Me üritamegi välja selgitada, miks valu ühel hetkel krooniliseks muutub. Teadsime juba varem, et kroonilise valuga patsientide närvid on keskmisest aktiivsemad ning usume, et nende närvidel on erinevad omadused, mis valuga seostuvad. Me tahamegi teada, miks need omadused nii kaua aktiivsed püsivad, » ütles üks uuringu autoritest, dr Franziska Denk.
Ta selgitas, et rakkudel on nii-öelda majapidamissüsteemid, mille käigus nende omadused ja sisu iga paari nädala ja kuu jooksul muutuvad. Küsimus on aga selles, miks kroonilise valu puhul rakkudesse valu põhjustav sisu tekib. Denki sõnul näitabki nende uuring, et põhjus võib peituda epigeneetikas. Samas ei tea teadlased ikka veel, miks osad närvid sellele vastu panna suudavad, teised aga mitte.