Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Kosmosedetektiivid» lahendasid 1437. aastal plahvatanud tähe saladuse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Noova. | FOTO: K. Ilkiewicz / J. Mikolajewska

1437. aasta 11. märtsil nägid Korea kuningas Sejong Suure õukonna astronoomid taevas ebatavalist eredat tähte.

«Külalistäht mutuus nähtavaks Wei (Skorpioni tähtkuju) teise ja kolmanda tähe vahel ja teda oli näha 14 päeva,» kirjutasid muistsed astronoomid.

Neljateistkümne päeva jooksul, mil võõras tuluke taevas Skorpioni tähtkuju saba lähedal säras, jõudsid tähetargad selle liikumist pidevalt jälgida ja ka kirjalikult jäädvustada, kuid veidra nähtuse olemus jäi mitmeks sajaks aastaks saladuseks.

Nagu ütleb uuringut juhtinud Ameerika Loodusmuuseumi teadur Michael Shara, pidi tegemist olema noova plahvatusega. Tegemist on plahvatusega mis tekivad lähikaksiktähtede süsteemides, mille primaartäheks on valge kääbus ja sekundaartäheks peajada täht või punaseks hiiuks arenev täht. Kui aastal 1437 oli täht veel noova staadiumis, siis praeguseks on see tõenäoselt jõudnud juba kääbusnoovaks muutuda.

Kunstniku kujutis noova tekkimisest. / NASA/CXC/M.Weiss

Nimelt ei ole klassikalised noovad päris sama asi, mis tähtede eluea lõpus esinevad supernoova plahvatused. Pigem on tegemist termotuumapommi laadse plahvatusega tähe pinnal, mis esinevad vaid spetsiifilistes kaksiksüsteemides, kus valge kääbus kisub oma kaaslaselt vesinikku ära. Selle kogunemisel tõuseb ühel hetkel temperatuur piisavaks, et vallandada tuumade liitumise reaktsioon. Ühel hetkel tekkinud gaasikiht plahvatab ja paiskub tähest noovana välja.

Sellised sündmused korduvad vaheperioodiga mõnest kuust mõne tuhande aastani. Samas on noovaplahvatuste kestus üsnagi lühike, mis sai ka Shara jaoks peamiseks vihjeks Korea täheteadlaste ülestähenduste lahtimõtestamisel.

Nimelt oli tema juhitud teadusgrupp Skorpioni tähtkuju ereda tähe jälgi otsinud juba pea veerand sajandit. Poolteist aastat tagasi laiendas ta oma otsinguid ka erinevates valguse spektrites Universumi liikumist salvestavate kosmoseteleskoopide andmestikega ning leidis, mida otsis juba mõne minutiga.

«See oli lihtsalt üks nendest hetkedest, kus lööd iseendale lahtise peoga vastu otsmikku,» ütles Shara New Science’ile. Lisaks tuleb välja, et sama kahendsüsteemi tähtede peal on noovaplahvatusi toimunud ka suhteliselt hiljuti. Näiteks nähtusid noovatäpid 1923. aasta ja 1942. aasta fotodelt. Lisaks tuli välja, et suurte plahvatuste vahel esines ka väiksemaid, mis annab esimest korda vastuse küsimusele, et mida need tähed noovade vaheajal teevad.

«Astronoomiat ei huvita mitte ainult suured vahemaad, aga ka pikad ajaperioodid,» kirjutas uuringu kohta ajakirja Nature juhtkirjas Pisa Ülikooli astronoom Steven Shore. «[Universumi] evolutsiooni mõistmiseks võivad ajaloolised vaatlused olla väga olulise tähtsusega.»

Uuring ilmus ajakirjas Nature.

Tagasi üles