Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Ja valgus sai» - astronoomid seletasid, kuidas tekkis maailmaruumi valgus

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pilt on illustreeriv. | FOTO: ESO/GASP collaboration/SWNS.com/Scanpix

Valguse vabanemise taga võis olla mustade aukude mõju, pakuvad Iowa Ülikooli teadlased.

Universumile aluse pannud Suure Paugu järel valitses maailma pimedus. Nimelt tekkis kõigi aegade suurima plahvatuse käigus selline kogus kuuma tihket gaasi, et valgus jäi lõksu. Ligi miljard aastat hiljem muutus laienev maailmaruum juba selgemaks, täitudes galaktikate, planeetide, tähtede ja muude valgust kiirgavate objektidega.

Kuidas pimedusse valgus sai, on seni aga suuresti selgusetu olnud.

Värskes teadustöös pakuvadki Iowa Ülikooli teadlased välja teooria valguse saamisest. Nimelt arvavad nad, et galaktikate keskmes asunud mustad augud pildusid sealt välja materjali kiirustel, mis lõid augud ümbritsevasse tihkest gaasist koosnevasse pilveruumi ja võimaldasid nii ka valguse vabanemise. Selline teooria sündis, jälgides üht kaugel asuvat galaktikat, millest kiirgub praegu suures koguses ultravioletset valgust.

«Meie vaatlustest nähtub, et kirgaste röntgen-kiirte allikaks on tõenäoselt omavahel tiirlevad mustad augud,» ütles uuringu autor Philip Kaaret. «Võimalik, et must auk tekitab tuuli, mis omakorda aitavad tähtede ioniseerival kiirgusel plehku panna. Seega võisid mustad augud aidata kaasa Universumi läbipaistvaks muutumisele.»

Uuringu käigus keskendusid Kaaret ja kolleegid Maast 600 miljoni valgusaasta kaugusel asuvale galaktikale Tol 1247-232. Tegemist on ühega kolmest Maale suhteliselt lähedal asuvast ultravioletkiirgust kiirgavast galaktikast. Vaatlused viidi läbi Maa orbiidil tiirleva Chandra teleskoobiga.

Tuli välja, et kõikuva valgustugevusega kiirte allikas paiknes galaktika piirkonnas, kus toimus aktiivne uute tähtede sündimine. Ometigi näitasid tulemused, et tegemist ei saa olla tähega.

«Tähtede valgustugevus ei muutu. Sellest on hea näide meiegi Päike,» ütles Kaaret. «Valgustugevuse kõikumiseks peab tegemist olema väikese kehaga ja ega see siis palju muud kui must auk olla saagi.»

Ometigi on teada, et supermassiivsed mustad augud on nii tugeva gravitatsiooniga, et põhimõtteliselt ei tohiks nad üldse mateeriat endast eemale lasta. Kuidas selline nähtus siis võimalik on, ei oskagi keegi veel kindla sõnaga öelda.

Oletatakse, et tegemist võib olla musta augu keskmes oleva keha pöörlemise mõjuga. Nimelt töötab musta augu pöörlemise füüsika samamoodi nagu ka näiteks end jää peal keerutav iluuisutaja. Kui uisutaja keerutamise pealt oma käed keha ligi tõmbab, muutub ka pöörlemine kiiremaks. Sama kehtib ka musta augu puhul – ümbritseva materjali neeldumisel hakkab ka must auk kiiremini tiirlema ning tõmbejõu tugevnemisel tekib ka energiat.

«Kui mateeria musta auku kukub, hakkab see rohkem tiirlema, mis omakorda surub osa mateeriast välja,» ütles Kaaret. «Seejuures tekivad ka tugevad vihmad, mille mõjul valgus galaktikast põgeneb. Sama võis juhtuda ka varastes galaktikates.»

Teooriale edasise kinnituse leidmiseks plaanivad Kaaret ja kolleegid Tol 1247-232’e ja teisi UV-kiirgust väljutavaid galaktikaid edasi uurida.

Uuring ilmus Kuningliku Astronoomiaseltsi kuukirjas.

Tagasi üles