Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mida teevad teadlased traktoritega Russalka rannas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Teisipäevast võib Tallinnas Russalka lähistel rannas näha müttamas traktoreid. Mida teadlased rannast vetikate ja prahi korjamisega saavutada loodavad, kirjutab TTÜ teadur Kai Künnis-Berens.

Alates 29. septembris alanud koristustööd on osa Keskkonnaministeeriumi rahastatud projektist «Tallinna lahe seisundi parandamise meetmete katsetamine ja mõju hindamine (15.07.2016-15.12.2017)». Selle üheks tõukejõuks on Russalka piirkonnas Narva maantee ääres paikneva Hiina saatkonna korduvalt väljendatud pahameel seoses vetikate mädanemisest tekkiva haisuga – hais ei meeldi ju kellelegi. Olen Tallinna lahe seisundit vaheaegadega uurinud alates 1985. aastast, kui asusin meremikrobioloogina tööle tollasesse professor Harald Velneri juhitud Rakendusgeofüüsika Instituuti, millest hiljem kujunes TTÜ Keskkonnatehnika Instituut.

Ebameeldivat lõhna ja veekvaliteedi halvenemist  põhjustavad niitjad vetikad kasvavad kivisel merepõhjal, tulevad sealt lahti ja kanduvad lainetusega randa, kus moodustavad liival või kividel paksu mati. Niiskes ja soojas hakkab vetikamass bakterite tegevuse mõjul lagunema ja kui hapnik otsa saab, tekivad ebameeldiva lõhnaga gaasilised laguproduktid nagu näiteks väävelvesinik. Vetikate rohkust lahes põhjustab aga liigne toitainete sisaldus.

Kuni 29. augustil läbiviidud rannakoristuseni oli tööde põhirõhk suunatud «merehaisu» esinemise, haisu tegelike allikate ja tekkemehhanismide selgitamisele ning vetikate kuhjumiskohtadest detailse ülevaate saamisele. Merepõhjast lahtitulnud vetikamassi kogunemist rannale on jäädvustatud nii rannalt kui drooniga õhust tehtud fotodel ja nende põhjal on võimalik kaardistada haisu tekkimise kohad ning pakkuda välja viise olukorra parandamiseks. Uuringute käigus oleme avastanud kaks merre reostust kandvat toru, mille puhul tuvastasime ka mõju haisvate vetikakuhjatiste ja lokkava kaldataimestiku tekkele.

Ebameeldivaks üllatuseks osutus ehitusprahi suur osakaal mereprügis. See on uus nähtus, mis tuleneb otseselt intensiivsest ehitustegevusest ranna vahetus läheduses.

Praeguseks on koristustöödel ilmnenud ka juba esimesed väljakutsed, kuna katseline vetikakoristus on erinevatel põhjustel osutunud oodatust raskemaks. Esiteks ei saa Tallinna lahe rannaribale suures ulatuses tehnikaga ligi – lainetõketega varustatud kaldaäär on kivine ja raskesti läbitav. Teiseks ei sobi vees ulpiva vetikamassi koristamiseks ükski olemasolev tehnika. Kolmandaks on Tallinna lahe olud väga muutlikud ning pöörduvad tuuled võivad vetikamassi lühikese ajaga ulatuslikult ümber paigutada. Kui eelmine aasta kogunes Russalka randa suures hulgas vetikat juba suve keskel, siis 2017. aastal hakkas vetikas kogunema alles paar nädalat tagasi. Eriti palju vetikaid kandis Russalka randa möödunud laupäevane (26.08) tormituul.

Mul on hea meel, et meie otsust puhastada rannariba lisaks vetikakoristusele ka plastik- ja ehitusprahist toetab rahaliselt ka Tallinna Linnavalitsus. Seega oli 29. augistil Russalka randa koristamas nii laadurtõstuk kui ka traktor liivasõelaga - rannapraht ja mere reostamine plastikuga on hetkel väga aktuaalne teema, millega peaks tegelema kõik Läänemere äärsed riigid.

Esimese koristuspäeva lõpuuks oli Russalka rannalt kokku kogutud ja Jõelähtme prügilasse transporditud viis kalluritäit liivast vetikate ja prahi segu. Vetikate koristus on Läänemere toitelisuse vähendamiseks oluline, kuna koos vetikatega viime merest välja ka toitained. Plastiku koristamise positiivsest efekt on niigi selge – nii plastikjäätmetest, eriti aga ehituses kasutatavatest isolatsioonimaterjalidest ja montaaživahtudest leostub keskkonda ohtlikke kemikaale.

Koristuse järgselt saab põhitegevuseks puhastuse efektiivsuse hindamine.

2016. aastal Keskkonnaministeeriumi algatatud ja rahastatud Tallinna lahe uuringud on tegelikult hoopis laiahaardelisemad. Samaaegselt vetikate kuhjumise vältimiseks lahenduste leidmisele toimub veel ka merepõhjas kasvavate vetikate kaardistamine ja nende produktsiooni hindamine Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis, haisu registreerivate e-ninade õpetamine ja nende võimalikesse haisukolletesse paigutamine Keskkonnauuringute Keskuses ja sademevee kollektoritest merre voolava vee keemiline analüüsimine TTÜ vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühmas.

Tagasi üles