Doktoritöö: puitmajade energiakulu saab targa renoveerimisega neljakordselt vähendada (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/30/7043555t1hc0c8.jpg)
Õigete renoveerimisvõtete korral võivad vanad puitmaja veel vähemalt 100 aastat vastu pidada.
TTÜ inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi liginullenergiahoonete uurimisrühma doktorant Üllar Alev kaitses doktoritööd «Renovation and Energy Performance Improvement of Estonian Wooden Rural Houses» (Eesti puidust maaelamute renoveerimine ja energiatõhususe parandamine).
Eestis on üle 190 000 üksikelamu, millest 61% kandekonstruktsiooniks on puit. Ligi pooled puitelamutest on vanemad kui 100 aastat.
«Sellega on juba tõestatud puitelamute vastupidavus ajale ning hinnanguliselt peavad need majad peale läbimõeldud renoveerimist vastu veel vähemalt 100 aastat. Ajas on muutunud vaid elanike ootused mugavustele. Pole näha aga ühtegi ületamatut takistust, miks sellistes majades ei võiks peale põhjalikku renoveerimist olla kaasaegsete elamutega võrdsed mugavused ja sisekliima,» selgitab doktoritöö autor Üllar Alev.
Maaelamute omanikud renoveerivad oma elamuid ressursinappusel tavaliselt väikeste etappide kaupa ja sageli pika aja vältel või peaaegu pidevalt. Doktoritöös jõuti soovituseni sellised renoveerimistööd ette võtta korraga ja läbimõeldult, mis vähendab lisatöid, ehitustöödega kaasnevaid ebamugavusi ning lõppkokkuvõttes ka ehitustööde kogumaksumust.
Enne II maailmasõda ehitatud vanade palkmajade peamiseks kahjustuste põhjuseks on sademed ja pinnaseniiskus. «Enamikul sajandivanustel palkmajadel vajavad asendamist paar esimest palgirida ja akende all olevad pehkinud palgiosad,» kinnitab Alev.
Ehituslikult on aga nende palkmajade nõrgaks kohaks tuulepidavus ning seetõttu tuleks renoveerimistööde käigus pöörata tähelepanu palgivarade ja konstruktsiooni liitekohtade tihendamisele. Hoolimata hõredatest välispiiretest ei taga loomulik ventilatsioon piisavat õhuvahetust ning hea sisekliima tagamiseks tuleb paigaldada soojustagastusega mehaaniline ventilatsioonisüsteem.
«Välisseinte lisasoojustamine vähendab elamute energiakulusid märgatavalt. Analüüsin doktoritöös ka seespoolse soojustamise võimalusi – juhuks kui väljapoole soojustuse lisamine pole võimalik - , kuid eelistada tuleks ikka välissoojustust,» ütles Alev
Maaelamute kütteenergia kulu, sealhulgas ventilatsioon ja soe tarbevesi, annab olenevalt maja algsest olukorrast tervikliku renoveerimisega (lisasoojustamine, soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, säästlik küttesüsteem ning päikesekollektorid või PV-paneelid) vähendada kaks kuni neli korda, tagades seejuures märgatavalt mugavama sisekliima.
«Paranenud sisekliima all mõeldakse sooje põrandaid, ühtlast temperatuuri (palavate õhtute ja jahedate hommikute puudumist) ja puhtamat siseõhku (vähem tolmu). Just nende omaduste puudumise üle kurtsid doktoritöö käigus tehtud uuringus vanade palkmajade praegused omanikud,» selgitas doktoritöö autor.