Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Soome teadlased: mida varem suitsupääsukesed pesitsema asuvad, seda edukamad nad on

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Suitsupääsukesed pesal. | FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane/Scanpix

Geenide järgmisse põlvkonda jõudmise tõenäosust peaks suurendama ühel pesitsushooajal mitme pesakonna järglaste üleskasvatamine, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Kuna ühe korraga liiga paljude poegade toitmine on vanalindudele üle jõu käiv, pesitsevad mitmed liigid pärast esimese pesakonna lennuvõimestumist uuesti.

Üheks selliseks korduvpesitsejaks on ka Eesti rahvuslinnuks valitud suitsupääsuke (Hirundo rustica), kellel viimased pojad lahkuvad pesast augusti lõpus või isegi septembris. Kas neil poegadel jääb aega enne Aafrika talvitamisaladele suundumist end piisavalt ette valmistada?

Vastuse annab uuring Soomest, kus ligikaudu viiendik pesitsevatest suitsupääsukestest muneb ka teise kurna (lõunapoolsetel aladel, näiteks Saksamaal muneb teise kurna lausa 60 – 83% suitsupääsukestest). Uuringu käigus rõngastati 13 aasta jooksul suitsupääsukeste pesades kokku 56 499 poega, kellest sügisrändel kodukohast lõunasse suundudes tabati roostikest, kus suitsupääsukesed ööbivad, 1793 lindu.

Selgus, et rändele asusid hilised pojad 11 päeva noorematena, kui varasemate pesakondade pojad (42 vs 53 päevaselt). Samuti näitas rõngastusandmete analüüs, et kui pesasolemise perioodil ei erinenud varasemate ja hilisemate pesakondade poegade kehamassid, siis pesast lahkudes olid hilisemad pojad varasematest oluliselt raskemad. Seda ehk seetõttu, et hiliste pesakondade eest hoolitsevad vanalinnud kauem. Rändel olnud lindude kaal näitas, et hilised pojad ei suuda oma energiavarusid täiendada samavõrra edukalt kui varased pojad. Võimalik, et nooremana rändele suundumine jätab vähem aega lokaalsete oludega tutvumiseks ja nii saavad vanemad pojad eelise toitumis- ja tulevaste pesitsusoludega tutvumisel.

Järgnevatel kevadetel naasis pesitsemiseks sünnipiirkonda 2,23% varasemate pesakondade poegadest ja 1,39% hilisematest poegadest. Erinevus võib näida tühine, kuid on siiski märkimisväärne, ja viitab hilisemate pesakondade väiksemale ellujäämusele ning tõdemusele, et varasemate pesakondade poegade efektiivsem toitumine rändel ja ellujäämus võivad tuleneda suuremast kogemusest. See tähelepanek paneb aga küsima, kas peaksid vanalinnud otsustama aja, millest hiljem ei ole väikese edukuse tõttu mõtet pesitseda, ning end hoopis rändeks ja järgnevaks pesitsushooajaks säästma?

Kuigi hilisemate pesakondadest pärit poegade edulootused on väikesemad, püüavad väikesed värvulised, kelle ellujäämus on madal, järgmise sigimishooaja võimalikku ärajäämist kompenseerida ka erakordselt hilja pesitsedes. Sellise sigimisstrateegia kasulikkust toetavad ka mitmed uuringud, mis näitavad, et kaks või enam korda pesitsenud paaridel on järgmisel kevadel siiski rohkem ellujäänud järglasi.

Seega tasub vanalindudel pesitsemisega varakult alustamisega pingutada – poegade sigimisedu on seda kõrgem, mida varem nad lennuvõimestuvad.

Soomlaste uuring ilmus ornitoloogide erialaajakirjas Ibis.

Tagasi üles