Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uuring: dinosaurused hävitanud asteroid kattis Maa aastateks pimedusega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dinosaurused hävitanud asteroid kattis Maa aastateks pimedusega. Pilt on illustreeriv. | FOTO: Mark A. Garlick/AFP/Scanpix

Kokkupõrkest ja selle tekitatud maastikupõlengutest tekkinud tuha kogus oli piisav, et kogu planeet kaheks aastaks pimedusse neelata, selgub värskest uuringust.

Pimedusse hääbumisega kaasnes kahtlemata fotosünteesiprotsesside katkemine ning seega ka massiline väljasuremine.

Selliste tulemusteni jõudis USA Riikliku Atmosfääriuuringute Keskuse, NASA ja Boulderi Colorado Ülikooli teadustöö, milles otsiti vastust küsimusele, kuidas 10-kilomeetrise läbimõõduga asteroidi Maale langemine siinset atmosfääri mõjutada võis. Pikemas perspektiivis peaks sellise uuringu põhjal olema võimalik seletada, miks mõned liigid katastroofi üle elasid samas, kui teised hävisid.

Hinnanguliselt hävis asteroidikokkupõrkega kolm neljandikku Maa liikidest, seal hulgas ka kõik dinosaurused. Hiiglasliku plahvatusega kaasnes ka maavärinaid, tsunamisid ja hiiglaslikke vulkaanipurskeid.

Kokkupõrkest paiskus atmosfääri ka väikeseid aurustunud kivimi tükke, mis kogunesid kondenseerudes suuremateks tükikesteks ning kuumenesid taas Maale langedes piisavalt, et tuua maandudes kaasa massilised tulekahjud. Neid Maale langenud tükikesi võib seejuures leida geoloogilistest kihistutest pea kõikjal üle maailma.

Uuringut juhtinud Charles Bardeeni sõnul oleksid sellise pommitamise üle elanud liigid, kes elasid ookeanides või kes suutsid enese kaitsmiseks maa alla või vette peituda.

«Oma uuringus tahtsimegi teada, mis sai pärast kokkupõrke algseid mõjusid – pärast maavärinaid, tsunamisid ja hävingut. Tahtsime uurida sellise koguse tahma pikaajalisi mõjusid alles jäänud loomadele,» ütles Bardeen.

Kui varasemad uuringud keskendusid asteroidi tekitatud kahju hindamisel olemasolevatele geoloogilistele jälgedele, siis nüüd võtsid teadlased kasutusele hoopis uue Maa süsteemi mudeli, mille abil simuleeriti atmosfääri paiskunud tahma mõju.

Simulatsioonid näitasid, et Päikesest kuumaks köetud tahmaosakesed pidid tõusma atmosfääris aina kõrgemale, moodustades niimoodi planeeti ümbritseva valgust blokeeriva kihi. Selle mõjul oli isegi päispäeval sama pime kui kuuvalgel ööl.

Kuigi hajuv tahmakiht hakkas aegamööda ka enam valgust läbi laskma, oli seda siiski piisavalt, et takistada pooleteiseks aastaks fotosüntees taimelehtedes. Kuna suurem osa maismaataimedest oli põlengutes hävinud, said sellest pimedaperioodist enim mõjutatud just vetikad ning seeläbi ka veeökosüstemid. Samal ajal langes keskmine temperatuur maismaal 28 kraadi, veekeskkonnas aga 11 kraadi võrra.

Jaheneva maapinna kohal kõrguvad tumedad tuhapilved kogusid samal ajal aga päikeseenergiat ja kuumenesid, tuues kaasa osoonikihi hävimise. Pärast tuha hajumist pidid maismaa organismid seega hakkama saama märksa vaenulikuma UV-kiirgusega.

Kui see aeg kätte jõudis, ei olnud elusloodusel paraku kuigi palju aega muutustega kohaneda. Nimelt näitab simulatsioon, et kui pimedus kestis poolteist aastat, siis ei kadunud see sugugi aegamööda hajudes, vaid hoopis võrdlemisi kiiresti – kuu või kahega. Põhjus seisnes suures koguses veeaurus, mis tuha jahtumise tagajärjel kondenseerus. Tekkis «nõiaring», kus atmosfääri jahutav tuha langemine tõi kaasa vee kondenseerumise, see aga omakorda eemaldas veelgi enam tuhka ja kiirendas jahtumist.

Mudeli vajakajäämised

Kuigi teadlased on oma tulemustes küllaltki veendunud, on sellel siiski ka omad kitsendused. Nimelt kasutati atmosfääriringluste hindamiseks Maa tänapäevase atmosfääri dünaamikast võetud seaduspärasid, mitte aga toonaseid – neid ei ole lihtsalt teada. Üsna kindlasti sisaldas 66 miljoni aasta tagune atmosfäär teistsuguseid gaase, sealhulgas teistsuguseid CO2 koguseid ja nii pidid ka õhuvoolud olema ühel või teisel määral teistsugused.

Lisaks ei olnud võimalik arvestada vulkaanipursetega atmosfääri paisatud väävlit ja teisi ühendeid.

Kitsendustest hoolimata on teadlaste kinnitusel siiski tegemist kõige täpsema asteroidikokkupõrke mõjude hinnanguga, mis kunagi tehtud.

Uuring ilmus Ameerika Teaduste Akadeemia toimetistes.

Tagasi üles