Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maapõuest välja tulnud kindlus muudab arusaamu viikingite kohta

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Trelleborgi ringlinnus | FOTO: Thue C. Leibrandt / CC BY-SA 3.0 / Wikipedia

Taanist leitud linnusejäänused näitavad, et karmide sõdalaste ja meremeestena tuntud viikingid olid tehnoloogiliselt võimekad ning nende ühiskond oli arvatust palju organiseeritum, kirjutab Science.

Taanist Zealandi saarelt leitud linnuse avastamine oli arheoloog Søren Michael Sindbæki sõnul justkui detektiivimäng – samalaadseid ringlinnuseid on Taanis teisigi, kuid nende näiliselt ebaloogiline paiknemine tekitas teadlastes tõsiseid küsimusi.

«Läksingi otsima maastikust vorme, mis sobiksid juba teadaolevate linnustega ja mis oleksid ka maad ja merd pidi ligipääsetavad. Õigupoolest oli Taanis sobivaid paiku vaid mõni üksik,» ütles Sindbæk Science'ile.

Linnusekoha tuvastamiseks kasutasid teadlased maapinna ülitäpseks 3D-modelleerimiseks kasutatavat LIDAR-tehnoloogiat. Kuna Taani valitsus on kogu riigi pinna niimoodi ära modelleerinud, oligi võimalik olemasolevast andmebaasist linnuse märgid üles otsida. Ilma sellise metoodikata oleks linnuse kindlaks tegemine olnud oluliselt keerulisem, kuna piirkond on peaaegu tuhat aastat olnud kasutuses põllumaana ning selle aja jooksul on pidev kündmine ringvalli madaldanud nii palju, et praeguseks on see vaid ühe vaevumärgatava meetri võrra ümbritsevast pinnast kõrgem.

Kolmemõõtmelise mudeli põhjal tuvastatud linnuse väljakaevamised reetsid aga, et tegemist pidi olema suure ning võrreldes teiste linnustega palju kauem kasutuses olnud kindlustatud punktiga. Linnuse välimine diameeter oli 144 meetrit, müürides oli neli väravat. Puurõngaste lugemise teel tehti kindlaks, et ehitamine pidi toimuma aastatel 970–980.

Kuigi samalaadseid ümmargusi kindluseid on samast perioodist teada teisigi – neist neli avastati 1930ndatel, viimane aga 60 aastat tagasi – toob seekordne avastus siiski palju uusi teadmisi ligi tuhat aastat tagasi ilma teinud Põhjala inimeste kohta. Nimelt peeti linnuseid seni pigem võõrvallutusega seotud jäänukiteks.

«Need linnused on juba 1930ndatest üheks suuremaks viikingite arheoloogia müsteeriumiks. Inimesed ei suutnud uskuda, et viikingid enda kodumaale kindlusi ehitasid Arvati, et need pidid olema ehitanud võõras sõjavägi. Uute kindluste leidmine näitab aga, et see oli tõesti Taani kuningas ja tema viikingid, ning paneb meid kogu arusaama viikingite ühiskonnast ümber hindama. Muidugi olid nad sõdalased, aga nad tulid väga hästi organiseeritud ühiskonnast,» ütles Sindbæk.

Väljakaevamistel leiti muu hulgas ka hõbedast ehteid, mis näivad olevat sama päritolu, mis ka teistest kindlustest avastatud. Lisaks tuli välja, et kindlus oli saanud osaks rünnakust, mille käigus põletati maha kaks väravat. Põgenevatest asukatest jäi maha hulk artefakte, sealhulgas ka erakordne puusepa tööriistakast, millest teadlased leidsid höövleid, naelu, naelategemise raudu, naaskleid ja peitleid. Need annavad kõik aimu linnuse asukate tehnoloogilisest võimekusest.

Teadlaste hinnangul rajati linnused, et saata potentsiaalsetele võõrvägedele selge sõnum Taani vallutamisest mitte isegi mõelda. Nende ringikujuline ehitus on aga just sellele piirkonnale iseloomulik. Nimelt on ümmargune struktuur kindluse puhul loogiline, kuid täiuslik ring, nagu paljudes Taani linnustes, pole kaugeltki hädavajalik. Arvatakse, et selliste rajatiste taga oli kuningas Harald Sinihammas, kes tahtis luua eriti silmatorkavaid linnuseid. Analoogseid ringlinnuseid olid viikingid näinud ligi sada aastat varem Inglismaa rüüsteretkedel, kus said neisse peitunud inglaste käest hävitavalt lüüa.

Tagasi üles