Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mida teadlased tuleva nädala täielikust päikesevarjutusest loodavad?

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Täielik päikesevarjutus Hiinas 2013. aastal. | FOTO: Xinhua/Sipa USA

Tuleva nädala suure päikesevarjutuse ajal pööravad sajad teleskoobid oma silma otse Päikese poole, et saada uusi teadmisi meid ümbritseva maailma kohta, kirjutab ScienceNews.

Tuleval nädalal peamiselt läänepoolkeral USAs nähtav täielik päikesevarjutus on USA meedia kihama pannud, kuna viimati said sealsed elanikud sellist vaatepilti näha juba peaaegu 100 aastat tagasi. Eestis seda küll näha ei saa, kuid kui aeg kätte jõuab, saab Postimehe vahendusel kindlasti vaadata videoülekannet.

Tegemist on unikaalse võimalusega varjutust näha, kuna erinevalt valdavast enamusest päikesevarjutustest, on seekordne pea täielikult maismaa kohal ja nii on ta ka pea täies ulatuses vaadatav. Tegemist on ühe suurejoonelisema vaatepildiga looduses. Päikesevarjutuse piirkonnas elavate inimeste jaoks tähendab see, et Päike hakkab ühel hetkel vaikselt tuhmuma kuni ühel hetkel paistavad Kuu tagant välja vaid selle piirjooned. Päispäeval läheb järsku pimedaks ja taevasse ilmuvad tähed.

Samas ei ole päikesevarjutusel ainult vaatemängu vaatus. Sellele lisaks võime lähipäevil oodata erakordsed teadusvaatlusi ja nende põhjal ka uusi avastusi Päikesesüsteemist.

«Meid kõiki kütkestab ilus tumenev taevas, aga selle veetluses unustame tihtipeale ära teaduse tegemise võimalused, mis sellise sündmusega kaasnevad,» ütles Science Newsile Rancho Cucamonga Kosmoseteaduse Instituudi teadlane Padma Yanamandra-Fisher.

Täielik päikesevarjutus. Päikese väliskoroona paistab Kuu tagant. Foto: ESA / Reuters

Päikesetuule tekke jälgimine

Näiteks avaneb teadlastele Kuu varjus haruldane võimalus jälgida Päikest ümbritsevat sisekoroonat. Tegemist on tähe pinnast alguse saava ja ligi kahe ja poole Päikese raadiuse kaugusele ulatuva sfääriga, mille sees toimub nii mõndagi Päikese füüsikaliste protsesside vaatevinklist põnevat. Näiteks saab siit alguse päikesetuul, siin arenevad ka erinevad magnetilised struktuurid ja kujuneb kosmoseilm.

Tavaoludes kasutatakse koroona jälgimiseks spetsiaalseid varjuteid, aga need blokeerivad tehnilistel põhjustel ära liiga suure osa Päikesest ja selle ümbrusest. Nii häid vaatlusi nagu päikesevarjutuse ajal ei saa teadlased seega ühelgi muul ajal kui varjutuse ajal.

Ritsikas. Foto: Reuters/Kim Kyung-Hoon

Loomade käitumine

Selle kohta, kuidas loomariik päikesevarjutusele reageerib, on aegade jooksul kogunenud palju suuresti anekdootlikke teooriaid – linnud jäävad vaiki ja isegi taimedki reageerivad longu vajumisega. Grupp hobiteadlasi loodab seni suuresti müüdi tasemel olnud juttudesse aga teaduslikku selgust saada.

Varem on erinevad ühingud korraldanud küllaltki mittesüstemaatilisi uuringuid, mille käigus aga selgus, et vähemad ritsikad, konnad ja sääsed ei lasknud end ajutisest pimenemisest häirida ja jätkasid oma tavapärast elutegevust. Teised uuringud on aga näidanud, et vähemalt ookeanide zooplankton reageerib päikesevarjutusest põhjustatud pimenemisele nagu ka öö hakule ja tõuseb ookeanisügavustest pinnale lähemale. Ühe 1991. aasta uuringu kohaselt võivad ämblikud varjutuse ajal oma enda võrke lõhkuma hakata.

Need uuringud on kõik põnevad, kuid jälgitavate loomade hulgad ei olnud kuigi suured. Seekordse varjutuse ajaks on California Teaduste Akadeemia aga värvanud suure hulga hobiteadlasi, kelle ülesandeks on täheldada üles loomade käitumine varjutuse ajal. Lootus on, et vaatlustega suudetakse katta suurem geograafiline ala kui kunagi varem.

NASA teadlase kujutis ionosfäärist. Foto: NASA/Goddard Space Flight Center/Duberstein

Mis juhtub atmosfääriga?

Üks huvitavamatest päikesevarjutusega kaasnevatest sündmustest on seotud atmosfääri ülaosas asuva ionosfääriga. Tegemist on atmosfääri kihiga, kus Päikese kiired lõhuvad aatomeid ja tekitavad laetud osakesi – ioone. Selle protsessi käigus neeldub aga suur osa Päikese ioniseerivast kiirgusest ning allesjäänud laetud osakesed hakkavad neid läbivaid raadiolaineid moondama.

Varjutuse ajal päikesevalgus aga kaob ja nii tekib võimalus uurida ionosfääri, saates sinna raadiolaineid ja mõõtes nende tagasi peegeldumist. Lisaks tahetakse tabada ionosfääri neutraliseerumise mõju ka GPS-signaaliga.

NASA satelliidi 2016. aasta pilt Merkuuri pinnast. Foto: NASA/AFP/Scanpix

Teadmised Merkuuri pinnast

Kuna Päikesesüsteemi kõige sisemine planeet Merkuur on Päikese pinnale niivõrd lähedal, avaneb päikesevarjutuse ajal suurepärane võimalus selle uurimiseks. Nimelt ei ole planeeti tavaliselt Maalt teleskoobiga vaadates võimalik vaadata. Kui saata Merkuuri orbiidile aga uurimisalus, oleksid selle mõõtmistulemused Päikese tugevast kiirgusest tõenäoselt tõsiselt muundatud ja võimekus Maale signaale saata oluliselt piiratud. NASA missioon Messenger veetis planeedi pinnal küll neli aastat, kuid sealt saadud andmed on vähemgi kui jäämäe tipp.

Nii tõusevadki varjutuse ajal õhku kaks NASA lennukit, pardal võimsad Merkuuri poole suunatud spetsiaalsed lainevahemikku 3st 5 mikromeetrini mõõtvad teleskoobid. Et püsida pidevalt Kuu täielikus varjus, peavad lennukid lendama pea 750 kilomeetrit tunnis ja ka nii jääb vaatlusaega vaid napid 6,67 minutit. Vaatlustega loodavad teadlased aga saada seninägematuid andmeid planeedi pinna koostisest ja tihedusest.

Albert Einsteini kuulus võrrand E=mc2. Foto: picture alliance / Georg Göbel / Scanpix

Einsteini proovilepanek

Kuigi Einsteini käsitus aegruumi seotusest on juba aastaid kinnitatud, tahab grupp teadlasi siiski teha uue vaatluse ja tõestada, et Päikese gravitatsioon tõepoolest painutab aegruumi. Ka nüüd plaanib grupp teadlasi kontrollida, kas varjutuse ajal Päikese ümbruses ilmuvate tähtede asukoht teiste tähtede suhtes tõesti muutub.

Nagu ütles Science Newsile Baton Rouge’i Louisiana Ülikooli astrofüüsik Bradley Schaefer, ei ole tegelikult alust arvata, nagu oleks 20. sajandi suurim füüsik eksinud – seni on kõik katsed relatiivsusteooriat vaid kinnitanud. Tänapäevased tehnoloogiad on aga varasematega võrreldes märkimisväärselt täpsemad ning teadlased loodavad, et suudavad oma tööd nüüd kümneid kordi täpsemini teha.

Tagasi üles