Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ambitsioonikal ümbermaailmareisil loetakse üle ookeani hiigelloomade DNA

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: /Caters News Agency/Scanpix

Monaco uurimislaev Yersin asus just kolmeaastasele ümbermaailma reisile, mille käigus plaanitakse viia läbi esimene maailmamere hiigelloomade seire, teatas Prantsuse Riiklik Teadusuuringute Keskus.

Kuigi uurimisalusel seisab ees mitmeid teadusprojekte, on nendest kõige ambitsioonikam maailmamere megafauna (hiigalloomade – toim.) uurimine uudse keskkonna DNA meetodiga. Tegemist on uudse bioloogilise mitmekesisuse uurimise meetodiga, mille käigus tehakse liikide olemasolu kindlaks mitte otse nende kudedest võetud proovide põhjal, vaid hoopis DNA põhjal, mille need oma elutegevusega keskkonda jätavad.

Uurimislaev Yersin. / Yan Lerval/SIPA/Scanpix

Yersini ekspeditsiooni pikkuseks on kolm aastat, mis on umbes sama aeg, mis kulus maadeavastaja Fernão de Magalhãesil Maale ringi peale tegemiseks pea viis sajandit tagasi. Kui tollal oli reisi pikkuse põhjuseks tundmatud veed ja tänastega võrreldes primitiivne tehnoloogia, siis Yersini missiooni aegluse põhjuseks on teaduslik töö – tegemist on sisuliselt ujuva laboratooriumiga.

Kui varem on sama meeskond käinud reisidel, et uurida ookeanide planktonit, siis seekordse ekspeditsiooni fookuseks on just megafauna – ookeanides elavad hiiglaslikud imetajad, haid ja luukalad. Tegemist on loomadega, kellest paljud on veel teadusele tundmatud ja juba enne avastamist ka potentsiaalselt ohustatud ülepüügi, ookeanide happestumise ja kliimamuutuste poolt.

Kui varem oleks selline missioon tähendanud uuritavate loomade püüki ja tapmist, siis nüüd suudetakse liikide olemasolu määrata uudsete DNA-meetoditega. Nõndanimetatud keskkonna DNA uurimine on umbes 10 aastat vana meetod, mis on kardinaalselt muutmas liigilise mitmekesisuse uurimist.

«Me otsime veest megafauna DNA jälgi sisaldavat materjali, näiteks nende soomuseid või väljaheiteid, filtreerime need veest välja ja määrame juba teadaolevate liikide esinemise. Kui liiki meie andmebaasis ei ole, siis ei ole ka DNA proov kahjuks veel piisav, et uut liiki tuvastada,» kirjeldas tööprotsessi uuringu asejuht Sebastien Villeger.

Lisaks keskkonnas elavate liikide määramisele on uuringul teinegi eesmärk – liikide koosluste hindamine võimaldab tõenäoselt hinnata ka tervete ökosüsteemide tervist ja vastupidavust. Meeskonnas erinevate populatsioonide geneetilist ühendatust uuriva Stephanie Manel’i sõnul võimaldab ühe liigi mitmes kohas uurimine teha kindlaks mustrid nende levikus.

«Kui suudame mustrid kindlaks teha, saame hinnata ka nende eraldatuse astet ja seega ka ökosüsteemide haavatavust. Selleks, et ellu jääda ja ohtudega, nagu näiteks kliimamuutused, toime tulla, on vaja mitmekesisust,» ütles Manel.

Tagasi üles