Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hiigel-jäämäe eraldumine võib kiirendada Antraktika jääkilbi lagunemist

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Antarktika Larsen C šelfiliustikust eraldunud A68 jäämägi. | FOTO: ESA/Copernikus Sentinel/BAS-A. Fleming

Antraktika Larsen C šelfijääst eraldunud jäämäe A68 saatus on selginemas, kirjutab The Guardian

Antarktikast eraldunud jäämägi A68 on enam kui kaks korda suurem kui Saaremaa. Enne selle lõplikku Larsen C šelfiliustikust lahti murdumist olid teadlased ja rahvusvaheline kogukond jäämäe ja ülejäänud jäämassi vahel arenevat mõra jälginud aastaid.

Kui see lõpuks lahti murdus, sai sellest üks suuremaid jäämägesid, mida inimkond kunagi näinud on – tema pindala on koguni 5800 ruutkilomeetrit, pärast mille eraldumist on Antarktika poolsaare suurim šelfiliustik varasemast 10 protsenti väiksem. Nii väike ei ole see Larsen C varem kunagi olnud.

Mõistagi jälgivad polaaruurijad uut maastikuelementi eriti tähelepanelikult. Hiljuti teatas grupp Briti Antarktikateenistuse teadlasi, et on alanud ka jäämäe edasine lagunemine ja A68 küljest on eraldunud mitmeid väiksemaid jääkamakaid, mis nüüd ookeanis eraldi ringi ujuvad. Kuigi seda ei saa veel absoluutse kindlusega öelda, on murdumise taga tõenäoselt jäämäe ja šelfijää põrkumine.

Kui murdunud tükid võivad hiiglasliku A68 kõrval väikesed tunduda, siis tegelikult ei ole needki väikesed – murdunutest suurim on enam kui 10-kilomeetrise läbimõõduga, mis oleks üksinda vaadatuna samuti hiigelmäe mõõt.

Samamoodi arenevad edasi A68 eraldumisest alles jäänud praod, mis tekitavad samuti uusi jäämägesid.

Praeguseks eraldab A68’t ja Larsen C põhimassist ligi kahe kilomeetri laiune lahtise vee riba. «See viitab, et jäämägi on hakanud ookeanis vabalt triivima,» ütles The Guardianile Leedsi Ülikooli ja Polaarvaatluste ja –modelleerimise Keskuse teadur Anna Hogg. Ta lisas, et A68 puhul on tulevikus võimalikud mitmed erinevad stsenaariumid -  see võib mureneda paljudeks väiksemateks tükkideks või hakata triivima nii tuulte kui ka hoovuste jõul.

«Arvame, et jäämäe paksuseks on umbes 200 meetrit, millest 90 protsenti on ookeani pinna all. Seetõttu on veel võimalik ka merepõhja peale kinni jäämine,» ütles Hogg.

Hiljuti avaldasid Hogg ja tema kolleeg Hilmar Gudmundsson Briti Antarktikateenistusest ajakirjas Nature Climate Change ka uuringu, milles kirjeldavad hiiglaslike jäämägede nagu A68 mõju šelfiliustikele nagu Larsen C.

Tulemused näitavad, et A68 murdumisest alles jäänud mõrad arenevad edasi Bawden Ice Rise’i nimelise pinnaelemendi suunas. Tegemist on kõrgema kohaga jääkilbi aluses pinnas, mis hoiab liikuvat jääd fikseerituna. Juhul, kui praod peaksid nii kaugele välja jõudma, tähendaks see teadlaste sõnul tõsiseid muutusi šelfijää struktuuris ja stabiilsuse vähenemist – see oleks just nagu hoone tugistruktuuri hävimine, mis vähendaks märgatavalt kogu šelfi võimet hoida liustikke merele voolamast.

«Kui tugipunktidel seisev jää tõesti murdub, siis on see juba tõeline murekoht,» ütles Hogg.

Tagasi üles