Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Nobeli sihtasutuse juht: suletud ühiskondadest Nobeli-väärilist teadust ei tule

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lars Heikensten | FOTO: Sander Ilvest / Postimees / Scanpix

Esmaspäeval Tallinnas toimunud Euroopa Liidu ministrite kohtumisel osalenud Nobeli sihtasutuse juht Lars Heikensten räägib intervjuus Postimehele fundamentaalteaduste olulisusest, ohtudest ja võimalustest, mida kinnised ühiskonnad endaga kaasa toovad.

-Rääkisite esmaspäeval Euroopa ministritele Nobeli auhinna õppetundidest. Mis olid teie peamised sõnumid?

Kuna minu praegune töö ei ole seotud teaduse rahastamise üksikasjadega, üritasin mõelda Nobeli loo laiematele õppetundidele. Üritasin anda kokkuvõtte Nobeli auhinna ajaloo õppetundidest ja nimetasin viis valdkonda, mis on praegu Euroopa teaduse ja innovatsiooni arengule olulised.

Esiteks tõin välja mitmekesisuse tähtsuse. Ajaloost näeme, et kuigi enamasti jõuab teadus ühe selgituse või lahenduseni, on kasu sellestki, kui algusest peale on palju mitmesuguseid lähenemisi. Oma kõnes tõin isegi sellise näite, et andsin kuulajatele Lego klotsid – igaühel oli kuus tükki, millest nad pidid pardi laduma. Muidugi tegid kõik oma pardi isemoodi ja lõpuks oli meil toas 50 erinevat parti, millest otseselt õiget ei olnudki. On hea, kui algusest peale on erinevaid ideid, mille kombineerimisel parem tulemus anda. Niisiis peaksimegi võtma Euroopas mitmekesisust kui tugevust ja mõtlema, kuidas selle põhjal lisaväärtust luua.

Teine põhimõte oli avatus, mis on küll mitmekesisusega lähedalt seotud, aga ideed ei tule kunagi iseenesest. Head mõtted ei tule pähe, kui niisama kinnises toas istume – vaja on oma tulemusi jagada ja neid teiste ideedega täiendada. Maailmale avatud institutsioonid kipuvad olema edukamad kui suletud. Nobeli auhinna ajaloost on hästi näha, et pea kõik laureaadid on töötanud eri riikides. Pea kõik neist on ühel või teisel põhjusel liikunud. Tänapäeval on näiteks palju jaapani päritoluga laureaate, kes said Jaapanis küll väga hea ettevalmistuse, aga edu tuli alles siis, kui nad jõudsid Ameerikas keskkonda, mis nende ettevalmistust toetas.

Kolmandana tõstsin esile akadeemilise keskkonna mõju. Nobeli ajaloos on mitu erilist kooli, kust on tulnud palju laureaate. Näiteks üks New Yorgi Bronxi linnaosa kool on andnud laureaate kaheksa. Kunagi oli Budapestis üks gümnaasium, mille kommunistid küll kinni panid, kuid kust tuli kahe maailmasõja vahel palju silmapaistvaid inimesi, sealhulgas laureaate. Sama on tänapäeval näha San Francisco piirkonnas, 1950ndatel oli selliseks keskuseks Cambridge, 1920ndatel Kopenhaagen. Kuigi ma saan aru, et igal riigil peab olema oma teadlaskond, peab EL suutma oma oskusi ja teadmisi targalt ja õiglaselt koondada nii, et need saaksid enim kasu tuua.

Neljandaks fundamentaalteadus. Praegu räägime palju innovatsioonipoliitikast ja sellega seotud maksupoliitikast. Kipume unustama, et näiteks San Francisco ja sealsete ülikoolide eelis on meeletu kogus fundamentaalteadusi, mis on loonud edasistele arendustele vajaliku vundamendi. Ajaloos on palju olukordi, kus esialgu esoteerilisena näinud uuringud on toonud endaga kaasa üliolulisi uuendusi, fundamentaalteadused on aga kõige alus. Ka penitsilliiniga läks pea 15 aastat, enne kui Flemingi avastatud ainest kasutuskõlblik ravim saadi. Arvan, et pikemas perspektiivis toovad fundamentaalteadused rohkem kasu kui investeerimine rakenduste arendamisse. Kui on olemas baasteadmised, tekib ka rakenduslikele asjadele rahastus loomulikumalt.

Viimasena nimetasin akadeemilist vabadust, mis on tänapäeval kahetsusväärselt aina suurem probleem. Näiteks on praegu Ungaris käimas diskussioonid poliitilistel põhjustel ülikooli sulgemise üle. Sellised Trumpi-laadsed tendentsid on mujalgi olemas ja on väga oluline, et ELi teaduspoliitika suudab selle vastu seista ning ka fundamentaalteadusi toetada. Kui vaatame Nobeli ajalugu, siis kuus enim auhindu saanud riiki on olnud pikka aega demokraatlikud n-ö lääne riigid. Teistpidi jälle, kui Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa kinnise ühiskonna teed läksid, kaotasid nad väga palju.

-Kas saan õigesti aru, et teile teeb rakendusteaduste liigne prioritiseerimine muret?

Ütleme nii, et muretsen kogu maailma kontekstis selle pärast, et fundamentaalteadustel on raskusi enda motiveerimisega. Mulle näib, et see on seotud kogu demokraatliku süsteemi raskustega. Süsteem on muutunud liiga lühinägelikuks, teaduse rahastamine peaks aga toimuma, arvestades investeeringute tegemisel palju pikemat perspektiivi.

Teistpidi jälle on valdkondi, näiteks energia, kus poliitiline süsteem ei ole tööstuses valitsevale reaalsusele järele jõudnud. Poliitilisel tasemel annavad muidugi tooni paljud muudki jõujooned ja näiteks Ameerika praegune administratsioon on teadust kui sellist ohustama hakanud.

-...mis annab Euroopale suurepärase võimaluse sellest kasu saada. Näiteks on Prantsusmaa asunud aktiivselt Ameerika teadlasi enda juurde kutsuma.

Absoluutselt. Minugi poole on pöördunud mitu Rootsi teadusinimest ideega, et me peaksime Ameerika teadlased üle tooma. Nobeli sihtasutus sellise asjaga muidugi ei tegele, aga üldplaanis on mõte mulle sümpaatne – see oleks Euroopale ja kogu maailmale hea, kui me seisaksime nende väärtuste eest ja aitaksime rahastada neid inimesi, kellel on muidu rahastusega probleeme.

-Oktoobris, kui Nobeli auhinnad välja tulid, küsisime paljudelt Eesti teadlastelt kommentaare. Üks asjadest, mida paljud neist välja tõid, oli, et tänapäeval on kolme inimese valimine aina keerulisem, kuna teadustöödel kipub olema sadu autoreid. Kuidas näete selles valguses Nobeli auhinna rolli muutust?

See on väga aktuaalne teema. Eri valdkondades on ajaloo jooksul olnud eri lähenemisi – rahuauhinda on saanud isegi 23 organisatsiooni korraga, kirjandusauhind on aga pea alati läinud ühele inimesele. Teadusauhindade puhul on tõesti jäänud piiranguks kolm inimest.

Muidugi käivad meil sel teemal diskussioonid, aga samas peame olema ettevaatlikud ja hoidma selget joont, kuna nominentide esitamisel peavad reeglid selged olema.

Teisalt aga ütleb Alfred Nobeli testament väga selgelt, et auhinna peaksid saama inimesed, kes on enim panustanud inimkonna edendamisse ja et need inimesed peaksid olema teistele eeskujuks. Kui anda see suurtele isikustamata institutsioonidele, jääb inspireeriv funktsioon varju. Inimestega on ju hulka kergem suhestuda.

Lisaks seisame pidevalt silmitsi küsimusega, mis on keemia või mis on meditsiin – kuidas tuua välja tarku ja teenekaid inimesi, kelle töö ei lange klassikalises mõttes ühegi valdkonna alla. Näiteks räägitakse praegu eluteadustest, mis on suuresti hoopis bioloogia ning mis seisavad justkui meditsiini ja keemia vahel.

Olen kuulnud isegi tuntud teadlasi rääkimas, et inimeste definitsioon selle kohta, mis asi keemia üldse on, on vormunud varasemate laureaatide põhjal. Niisiis aitavad auhinnad neid valdkondi defineerida.

-Olete olnud sihtasutusega seotud aastast 2011. Selle aja jooksul olete vähendanud auhinnafondi ja muutnud auhinna rahastamist. Kui raske on auhinda tänapäeval säilitada?

Arvan, et auhinnaraha vähendamine oli seotud pikaajalise perspektiiviga. See ei olnud mingit pidi akuutne probleem, aga näib, et toona tehtud valikud töötavad hästi ja kapital on 30–35 protsenti kasvanud.

Ma ei tea, kas fondi pidamine on keerulisemaks muutunud, üldiselt ma selliste asjade pärast väga ei muretse.

Tagasi üles