Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uuring: koerad teeb sõbralikuks inimesteski hüpersotsiaalsust tekitav geenilõik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: /Caters News Agency/Scanpix

Teadlased tegid kindlaks, kuidas geenid mõjutavad koerte inimesearmastust.

Kes on kunagi koera omanud teab, kui õnnelikud nad on, kui me koju tuleme või kui neile tähelepanu pöörame. Hüppavate, saba liputavate ja rõõmust meid üle lakkuvate koerte reaktsioon inimese nägemisel on teatavasti väga erinev nende lähimate sugulaste huntide reaktsioonist, keda inimesed pigem kartma on õppinud.

Nüüd aga on grupp teadlasi avaldatud uuringu, milles näitavad, et koerte ja inimeste sotsiaalsusel võib olla lisaks kodustamise mõjudele ka konkreetne geneetiline ühisosa. Sellise avastuseni jõuti, järjendades mitmete koerte kuuenda kromosoomi piirkond, mille kohta oli juba varem teada, et see mõjutab loomade käitumist.

Tuli välja, et paljudel loomadel oli geenilõigus, mida inimestes seostatakse Williams-Beureni sündroomiga, tekkinud transposoonidena tuntud lisalõike. Nende koerte puhul oli sotsiaalsus ka eriti tugev. Nagu sündroomiga seotus näitab, on see regioon levinud ka inimeste geenides, aga meil kaasneb hüpersotsiaalsusena ilmnev sündroom just siis, kui teatud lõigud geenidest välja lõigatud on.

Williams-Beureni sündroomiga sündinud inimestel esineb arenguhäireid ja nende välimus kujuneb «haldjalikuks». Lisaks anatoomilistele ja füsioloogilistele erinevustele on sündroomiga inimesed aga ka teistest usaldavamad ja sõbralikumad.

«Kahtluseni, et nende kahe käitumise vahel võib olla ka geneetilisest arhitektuuris tulenev põhjus, viis meid koerte käitumise ja Williams-Beureni sündroomiga inimeste märkimisväärne sarnasus,» ütles uuringu juhtivautor Bridgett vonHoldt Princetoni Ülikoolist.

Lisaks geneetiliste proovide analüüsimisele viidi uuringu käigus läbi ka eksperiment, kus jälgiti koerte ja inimese üles kasvatatud huntide käitumist inimese seltskonnas. Kuigi hundid olid inimestega harjunud ega rünnanud neid, pöörasid nad inimestele oluliselt vähem tähelepanu ega olnud inimestega suheldes kaugeltki sama õnnelikud. Samamoodi kestsid suhtlusmomendid koertega oluliselt kauem kui huntidega. Seda tõlgendasid vonHoldt ja kolleegid kui märki sotsiaalsuse geneetilisest taustast.

Seejärel pöördusid teadlased juba geenide poole, et teha kindlaks, kas Williams-Beureni sündroomiga seotud piirkond võib olla ka koerte sotsiaalsuse taga. Tuli välja, et mida rohkem häiringuid koertel selles piirkonnas oli, seda sõbralikumad ja sotsiaalsemad nad ka olid. Samal ajal oli inimestele vähem tähelepanu pööravatel huntidel häiringuid oluliselt vähem.

Uuringu tulemused soosivad seega nn sõbralikumate ellujäämise teooriat, mille kohaselt on ka sotsiaalsuse välja arenemisel oma geneetiline taust ning kodustamise hetkel pidi hirm teise liigi ees asenduma sõbralikkusega. Sotsiaalne side tegi nii inimesed kui koerad aga evolutsiooniliselt edukamaks.

Uuring ilmus ajakirjas Science Advances.

Tagasi üles