Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaks muistset tõugu andsid meile tänapäeva hobused

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ahhal-Tekiini hobune on iidsetele Turkomani hobustele lähim tänapäevane hobusetõug. | FOTO: Artur Baboev CC BY-SA 3.0 / Wikipedia

Näib, et Araabia poolsaare ja Euraasia stepipiirkondade hobused olid nii heade omadustega, et nende põhjal on välja aretatud pea kõik tänapäevased tõud veoloomadest võiduajamishobusteni.

Inimesi sajandeid saatnud ja mööda maismaad transportinud hobused on tõuaretuse ajaloo uurimise vaatenurgast unikaalsed loomad. Tõuraamatute ja arheoloogiliste leidude põhjal on teada, et hobused kodustati ligi 6000 aastat tagasi Euraasia stepialadel ja sellest ajast saadik on aretatud tõuge, kellel oleksid inimesele vajalikud omadused, olgu  siis tugevus, vastupidavus, kiirus või lihtsalt silmailu. Detailseid tõuraamatuid hakati aga koostama 18. sajandil.

Kirjalike allikate rohkusest hoolimata on hobuste geneetilise päritolu määramine osutunud ootamatult keeruliseks, kuna nende geneetilises koodis on palju pikki niinimetatud mittekodeerivaid lõike, milles talletatud informatsioon ei tegelikkuses ei avaldu. Peale selle raskendab nende uurimist ka vähene geneetiline mitmekesisus Y-kromosoomis, mis teeb suuremate muutuste esiletoomise palju keerulisemaks.

Möödunud nädalal ajakirjas Current Biology ilmunud teadusartiklis kirjeldab Viini Ülikooli evolutsioonibioloog Barbara Wallneri juhitud teadlaste grupp geeniuuringut, milles tegeldakse esimest korda tänapäevaste hobusetõugude pärinemisega. Uurimuse käigus analüüsiti läbi nii kõik tõuraamatud kui ka 21 nüüdisaegset hobusetõugu esindava 52 isaslooma Y-kromosoomid.

«Y-kromosoomi lahtiharutamine on genoomi järjestajate halvim õudusunenägu. Nad on teinud suurepärast tööd uusimate geenitehnoloogiate rakendamisega keerulisele geneetilisele materjalile,» kommenteeris Kentucky Ülikooli geneetik Ernest Bailey.

Järjendatud DNA põhjal tegid geneetikud kindlaks, et uuritud 21 tõust 18 ühine eellane elas ligikaudu 700 aastat tagasi. Erandid on siin vaid kolm Põhja-Euroopa tõugu: Šetlandi poni, Norra fjordihobune ja Islandi hobune, kelle sugulus teistega on tunduvalt kaugem.

Pärast esialgsete tulemuste kontrolli laiendati selle tulemusi ka 57 liiki esindavale 363 isasele, kelle geneetiline profiil näitas kahe esiisa jälgesid. Tõud, kellest said alguse pea kõik tänapäevased hobused, on Araabia hobune ja kunagi Euraasia steppides elanud ning praeguseks väljasurnud Turkomani hobune.

«Kui jätta välja Põhja-Euroopa täkkude liinid, on kõik tänapäevased täkuliinid pärit nendest kahest idamaisest eellasest,» ütles Wallner telekanali NBC uudistele.

Teadlased oletavad, et need tõud pidid jõudma Euroopasse kas kaubanduse või röövvallutuste teel. Kui nad aga kord juba kohal olid, ei jäänud siinsetele aretajatele märkamata nende head tõuomadused, mida ka tulevastele põlvedele edasi anda taheti.

On täiesti võimalik, et geneetilise materjali edasiandmiseks piisas vaid mõnest tõutäkust, kuna emased saavad aastas ilmale tuua vaid ühe või kaks varssa, isased aga võivad elu anda palju enamatele.

Sellist seletust toetavad ka varasemad uuringud, kus emaliini pidi päranduva mitokondriaalse DNA uuringud näitasid, et tänapäeva hobustel oli palju erinevaid esiemasid. Ka ajaloolistest allikatest on teada, et alates 16. sajandist sai Euroopas populaarseks tõutäkkude importimine kohalike karjade omaduste parandamiseks. Näiteks viidi Kesk-Euroopasse usinasti Hispaania ja Napoli täkkusid, kes olid aga juba ise Araabia ja Turkomani hobuste järeltulijad.

Näib, et vanaaja aretajad valisid loomi samade tunnuste järgi nagu tänapäevalgi. «Nad eelistasid neid loomi, kuna tahtsid, et järglased oleksid ilusad, kiired, tugevad ja kerged,» ütles Wallner.

Praeguseks võib nende kahe tõu jälgi leida pea kõigi hobuste geenides Ameerika poolmetsikutest mustangidest Argentina pampade transpordiloomade ja Euroopa kuningakodade lemmikuteni.

Wallneri ja kolleegide uuringu tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Current Biology.

Tagasi üles