Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Keemialekked takistavad osoonikihi taastumist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: NOAA/AP/Scanpix

Osoonikihi taastumisega võib minna veel 30 aastat kauem, kuna regulatsioonid on seni eiranud freoonide alternatiivina kasutatavate «osoonisõbralike» kemikaalide mõju, kirjutab New Scientist.

Peamine rahvusvaheline lepe, millega kloroflorosüsinike ehk freoonide atmosfääri paiskamist takistatakse, on Montreali lepe. Seda peetakse rahvusvaheliselt üheks suuremaks edulooks – vaid 30 aastaga on maailma riigid suutnud märkimisväärselt vähendada probleemsete kemikaalide atmosfääri paiskamist ning nüüdisaegsed trendid näitavad, et veel 80ndatel Antarktika kohal laiunud osooniauk on vaikselt kinni kasvamas.

Küll aga näib nüüd, et freoonide piiramisel ei osatud adekvaatselt hinnata ühe alternatiivina kasutatava ühendi mõju. Nimelt tuleb välja, et metüleenkloriid, mida kasutatakse laialdaselt «osoonisõbralike» õhukonditsioneeride ja külmkappide tootmises, ei ole kaugeltki nii süütu kui arvati. Tõsi, ühend ise osooniga ei reageeri, kuid kui see atmosfääri satub ja laguneb, tekib selle mõjul siiski kloori, mis atmosfääri ülaossa jõudes osooni siduma hakkab.

Metüleenkloriidi kasutatakse tööstuses lisaks freoonide asendamisele ka lahustina. Alates aastast 2004 on tema kontsentratsioonid atmosfääri alaosas alates 2004. aastast aga märkimisväärselt kasvanud. Seda kasvu seovad teadlased just nimelt hüdrofluorosüsiniku HFC-32 tootmisega, mis on laialdaselt kasutusel alternatiivina freoonidele.

Ühe peamise emissioonide päritolupaigana tuuakse välja Aasia külmikuvabrikud. Kagu-Aasias üldiselt on HFC-32 kontsentratsioonid atmosfääris kasvanud kümne aastaga koguni kaks kuni neli korda.

Laguneb aeglaselt

Üks põhjustest, miks ühendile varem vähem tähelepanu pöörati, on seotud tema lagunemiskiirusega. Nimelt arvati, et ühend suudab atmosfääris stabiilsena püsida vaid nii lühikest aega, et ei jõua stratosfäärini lenduda ega osoonikihti kahjustada. Hilisemad uuringud näitavad aga, et see jõuab enne lagunemisprotsessi algust lenduda kuni viis kuud, mis on pahanduse tegemiseks enam kui küll.

Ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus hindas grupp teadlasi eesotsas Ryan Hossainiga Lancasteri Ülikoolist HFC-32 sisaldust atmosfääris. Tuleb välja, et hetkel moodustab selle HFC-32’st tekkinud kloor atmosfääris vaid ühe protsendi, kuid aastaks 2050 võib see olla juba tervelt veerand.

Ühendi mõju ei ole piisav osoonikihi taastumise peatamiseks, kuid suudab seda siiski arvestatavalt edasi lükata – kui ilma HFC-32’ta peaks atmosfäärikiht Antarktika kohal taastuma aastaks 2065, siis nüüd on realistlik pigem 2095.

Hoissaini sõnul ei ole HFC-32 kindlasti ainus inimtekkeline ühend, mis osoonikihi kahjustumist kaasa toob, kuid selle mõju on kindlasti arvestatav. Ühendi uurimise teeb aga keeuliseks asjaolu, et selle sisaldust atmsofääris ei ole seniajani süstemaatiliselt jälgitud.

Hossaini ja kolleegide uuringu tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Nature Communications.

Tagasi üles