Kliimamuutuste tõttu jääb eluohtliku kuuma kätte üle kahe korra enam inimesi

30. juuni 2015. Inimesed jahutavad end kuumalaine ajal Madridi Manzanaresi jõe ääres asuvas purskkaevus. Värske uuring näitab, et kliimamuutuste tagajärjel tõuseb üle 20-päevaste eluohtlike kuumalainetega kokku puutuvate inimeste osakaal üle 2 korra. Foto: Andres Kudacki/AP/SCANPIX

Kui hetkel puutub vaid 30 protsenti maailma rahvastikust surmavalt kuuma ilmaga kokku aastas enam kui 20 päeval, siis aastaks 2100 võib see tõusta juba 74 protsendini, hoiatavad kliimamuutustega kaasnevaid kuumalaineid prognoosindu teadlased.

Selline prognoos on loodud eeldusega, et kasvuhoonegaaside heiteid ei suudeta antud ajaraami sees vähendada. Samas tõuseb surmavate kuumadega kokku puutumiste arv ka emissioonide järsu vähendamisega ligi 48 protsendini.

Põhjalik analüüs tugines vahemikus 1980 kuni 2014 avaldatud uuringutel, mis kirjeldasid kokku 783 juhtumit, milles kuumalained tõid endaga kaasa suremuse kasvu. Olemasolevate andmete põhjal tehti kindlaks globaalne soojuslävend, mille ületamisel muutuvad õhutemperatuur ja –niiskus inimesele ohtlikult kõrgeks.

«Kõrgenenud temperatuur ja õhuniiskus võivad osutuda surmavalt ohtlikuks, kui keha hakkab tootma või neelama rohkem sooja kui vabastada suudab. Üks peamisi soojuse eritamise (ja seega ka iseenda jahutamise) viise on higistamine, aga kui väljas on liiga kuum ja niiske, ei suuda higistamisega nii palju soojust ära anda kui ta toodab ja nii tõuseb üldine temperatuur. Selline temperatuuritõus võib viia tõrgeteni erinevate elundite töös ja äärmisel juhul ka surmani,» kirjeldas kuumasurma toimumist ResearchGate’ile uuringu üks autoritest Iain Caldwell Hawaii Ülikoolist.

Risk on kõige suurem nõrgenenud organismiga inimeste, sealjuures eriti vanurite seas. Geograafiliselt koonduvad suurema riskiga piirkonnad troopikasse, suur osa enim mõjutatud maadest on aga maailma vaesemate riikide seas, kus on ka probleemiga võitlemiseks vähem võimalusi.

Caldwelli sõnul tasub ohualtimates piirkondades kaaluda kuumahäire süsteemide välja töötamise peale. Positiivse näitena toob ta Pariisi, mis reageeris Euroopas 2003. aastal 70 000 elu nõudnud kuumalainele ja rajas esimese varaste hoiatuste süsteemi.

Caldwelli ja kolleegide uuring ilmus ajakirjas Nature Climate Change.