Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
SISUTURUNDUS

Viis asja, millele mõelda ülikooli valikul

PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: euroakadeemia

Tule õppima! Vastuvõtt on avatud! Meilt saad parima kõrghariduse! Samasisulisi bännereid kohtab praegusel ülikoolide vastuvõtuperioodil oma netikulgemisel iga vähegi kõrgharidusteemade vastu huvi tundnud noor (või miks mitte ka vana). Vähesed bännerid aga avaldavad kõrghariduse omandamise tegelikke tagamaid. Millele peaks siis üks sisseastuja, olgu esimest teist või kolmandat korda sisseastuja tähelepanu pöörama, millest kutsuvatel reklaamidel tegelikult ei räägita?

Esiteks. Täiskoormusõpe. Kujuta ette seda juubeldavat eufooriat kui said teada (see juhtub umbes juuli keskel), et oled sisse saanud Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli kõige nõutumale erialale, millele kandideeris ehk mitukümmend sisseastujat ühele kohale. Sa oled sees, sinu tulevik on kindel, sa õpid järgmised kolm kuni viis aastat ja seda tasuta! Sinu kõige püham ülesanne on õppida! Sulle on tagatud kõrgekvaliteetne kõrgharidus ja peadpööritav karjäär tulevikus! Sinu tulevane üliõpilaselu on täis korporatiivseid koosolemisi, sügavamõttelisi diskussioone, senikogematuid diskursusi ja narratiive, sinu kopsud täituvad akadeemilise õhuga ja sinu hinge toidavad filosoofia ja tuumafüüsika… Nojah… Need võivad olla küll soovunelmad, mis eufoorias värske üliõpilase ajukääre läbistavad, kuid tegelikkus saabub 1. septembril. Oh ei, isegi veel hiljem, nii umbes esimese semestri järelsessioonil. Kui selgub, et tunniplaan, mõned poolekilosed õpikud, paar kirjatükki ja eksamigraafik on rohkem või vähem üle jõu käinud, vajalik kogus ainepunkte kokku saamata ja edasi tuleb jätkata osakoormuses, kus õpe on tasuline. Ja nii lihtsalt kukubki kokku unistus tasuta kõrgharidusest ja ideaalsest üliõpilaselust.

Teiseks. Eriala. Tõsi on, et tihti tehakse erialavalikul järeleandmisi just eelmises punktis nimetatud prääniku pärast. Kui oma lemmikerialale tasuta õppesse ei pääsenud, siis parem varblane peos kui tuvi katusel ja võtame pingereas järgmise tasuta pakutud õppekoha vastu. Seda käitumismudelit kinnitavad mitmed vilistlasuuringud, mis näitavad, et umbes kolmandik kõrghariduse omandanud inimesi on tööalaselt hõivatud muus valdkonnas kui oma lõpetatud erialal. Erialavalikul on tavaliselt kaks otsa – üks ots on see kellena ennast tulevikus nähakse, teine ots on see, kes praegu ollakse. Kas õppida tulevikule või olevikule? Kas omandada teadmised (akadeemiline lähenemine) või oskused (rakenduslik lähenemine)? On selge, et tööjõuvajadused pole kivisse raiutud ja 4.0 seeria tööstusrevolutsiooni ajastul muutub tekkivate ja kaduvate töökohtade seis kiiremini kui ilm. Sisseastuja, kes pole oma erialavalikus sajaprotsendiliselt veendunud, võiks visata pilgu peale ametlikule tööjõuvajaduse prognoosile, mida ministeerium perioodiliselt üllitab. Kes aga teeb oma erialavaliku hetkeolukorra vajadustest, peaks hoolikalt läbi lugema valitava eriala õppekava, et seada selged ootused omandatavale haridusele.

Kolmandaks. Tunniplaan. Kõrgharidus ei ole juba ammu enam gümnaasiumilõpetanute privileeg. Üha enam omandatakse esimest, teist või kolmandat kõrgharidust töö ja pere kõrvalt. Kas päevaõppes kaheksast neljani toimuvad loengud on sobilik õppetöö korraldus töölkäivale (pere)inimesele, ei tekita ilmselt väga palju vastusevariante. Mitte kõigis kõrgkoolides ja mitte kõigil erialadel ei ole kahjuks võimalik sobitada koolis ja töölkäimist nii, et üks või teine ei kannataks. Niikuinii nõuab õppimine töö kõrvalt lõivu ka eraelult, kuid kui ootamatud või planeeritud kooliskäimised või õppepuhkused panevad kulmu kortsutama ka tööandja, siis on kõrghariduse omandamise tee nähtavasti kahvlisse sattunud. Kõrgkoole, kus õppetöö toimub õhtusel ajal, ei ole just palju, kuid mõned siiski on ja neist üks on Euroakadeemia.

Neljandaks. Diplom. Kas diplomil ja diplomil on vahet? Eestis peavad kõik kõrgkoolid ja õppekavad läbima ühesuguse kvaliteedihindamise kadalipu. Ometi on koolil ja koolil ning diplomil ja diplomil erinev maine. Kui magistrikraad on magistrikraad igas kõrgkoolis, siis bakalaureus ja rakenduskõrgharidus päris ühesugused ei ole. Kuigi bakalaureus kõlab uhkemalt kui rakenduskõrgharidus, on viimasel hoopis üks märkimisväärne eelis ja see on praktika üpris suur maht. Ca kuuendiku kogu õppe mahust moodustab praktika, olgu siis töökohal, laboratooriumis, maastikul, stuudios või välismaal. Paljud üliõpilased leiavad kontakti oma tulevase tööandjaga just praktikakohas.

Viiendaks. Nö pehmed väärtused. Olla üks tuhandest või üks kümnest tuhandest on märksa rohkem kui kümnekordne vahe sellele, kes väärtustab personaalset lähenemist ja paindlikku õppesüsteemi. Väike kõrgkool, suur kõrgkool – kuigi hariduse kvaliteedis ei tehta väikestele erakõrgkoolidele mingeid järeleandmisi ja Euroopalik akrediteerimissüsteem rakendub kõigile võrdselt, on erakõrgkoolil siiski teatavaid eeliseid. Paindlik õppekorraldus, personaalne lähenemine ja hubane õhkkond – kõrghariduse omandamine ei pea olema tingimata stressirohke navigeerimine läbi range akadeemilise kalendri koos minutipealt kukkuvate tähtaegadega. Võimalus koostada osakoormusõppes endale individuaalne õpingukava annab kindlustunde, et keegi ei võta sinult õppimisvõimalust lihtsalt sellepärast, et tunniplaan ei sobitu su töögraafikuga.

Kindlasti ei ole ülaltoodud spikker lõplik ning rohkem või vähem tähtsaid asjaolusid kõrgharidustee valikul on kümneid – sisseastumiskatsed, kõrvalerialade ja spetsialiseerumiste võimalused, õppekeeled, kooli asukoht ja igapäevane logistika, õppejõudude tuntus, tugiteenused jne – kuid loodetavasti aitavad need aspektid sisseastujal paremini mõista kõrghariduse köögipoolt.

Tagasi üles