Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks tekib linnades pärast tugevaid vihmasadusid tihti uputus?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Uputus Tallinnas Laagna teel 2016. aasta suvel. | FOTO: Martin Ilustrumm

Igal aastal juhtub mõnes Eesti linnas, et tugeva vihmasajuga tekib uputus. Möödunud aasta 10. juulil nägi Tallinn välja nagu Veneetsia, pühapäeval olid Tartu Lõunakeskuse ees autod kõhuni vees. Miks?

Sademevesi peab ära voolama torustike kaudu, aga need jäävad korraliku paduvihma puhul kitsaks.

Tallinna keskkonnaameti endine juhtivspetsialist Ingrid Jakobson väidab, et vesi pääseks paremini voolama kraavides, mis hajutavad tippvooluhulkasid. Samamoodi toimivad ka haljasalad ja iseäranis tõhusalt puud, mille võrad pikendavad sademevee valingute viibeaega ja vähendavad seega hetkelist koormust äravoolutorustikele. Eesti linnades aeti aga kraave massiliselt kinni ja asendati rohumaid asfaltkattega.

Kui roomlased 1. sajandil eKr Firenze linna Arno jõe äärde rajasid, ei kujutanud nad järgnevaid sündmusi ette – jõgi hakkas aeg-ajalt üle kallaste ajama. Uputusi on üles märgitud aastast 1177, sestpeale on keskmisteks ja suurteks hinnatud 56 juhtumit ning katastroofilisteks kaheksa. Kõige hirmsamat laastamistööd tegi 1966. aasta 4. novembri üleujutus, mil mõnes paigas oli veetase tõusnud 5.2 meetrit tänavapinnast kõrgemale. Kahjud olid koledad. Hävis 1500 kunstiteost ja 1.3 miljonit raamatut, uputuse tõttu kaotas töö 18 000 inimest.

Miks Arno niimoodi käitub?

Ühest küljest on  tegemist looduslike tingimustega, sest jõgi saab alguse Apenniinidest, mille läänekülgedel tuleb sageli  ette pikaajalisi paduvihmasid. Kuni sademevesi maasse imbub, on kõik hästi, aga kui sinna enam ei mahu, siis peab Arno koos oma lisajõgedega ülearuse vee kuidagi Türreeni merre toimetama.

Teisest küljest on mängus inimese käsi. Juba keskaja alguses hakati Arno ülemjooksul metsa maha raiuma ja jõe käänakuid õgvendama. Aga mets suudab rohkem vihmavett kinni pidada kui lage põld ning käänuline jõgi pidurdab voolu. Kultuurmaastiku arendamine lühendas vee viibeaega ja 1333. aastal viis otsekui ümber kallatud vannist pääsenud vesi minema Firenze vana silla.

Aja jooksul siiski inimesed õppisid üht-teist ja juba XIX sajandi teisel poolel hakati metsa tagasi istutama ja paistammisid rajama. Tammidest polnud 1966. aasta uputuse ajal siiski mingit kasu, sest vesi ähvardas nad endaga kaasa viia, mistõttu luugid avati. Vastasel korral oleks Firenzet lisaks veele ka kivilahmakad lõhkunud.

Mida siis teha annaks peale jälgimis- ja hoiatussüsteemide rakendamise? Eks ikka pikendada vee viibeaega, et see rahulikumalt saaks läbi jõesängide voolata. Vastavaid veehoidlaid on Firenzest ülesvoolu planeeritud neli, millest üks, Bilancino reservuaar, on juba valmis.

Kas me mitte ei näe inimese ühesugust mõtlematut tegevust praeguses Eestis ja omaaegses Itaalias? Ja kas me mitte ei peaks võtma eeskuju Itaalias tehtust? Ingrid Jakobson soovitab soojalt rajada linnades väikesi veehoidlaid, istutada rohkem puid ja taastada kraavide võrgustik.

Tagasi üles