Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kaheksa märki sellest, et meie kliima on tõesti muutumas

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Matt Amesbury / SWNS.com / Scanpix

Kokkuvõte muutustest, mille ajal USA maailma ühendavast kliimaleppest taganeb.

Neljapäeval teatas Donald Trump, et USA astub välja kliimamuutustega võitlemiseks sõlmitud Pariisi kliimaleppest. Sellise lükkega liitub USA maailma ainsate kliimaleppega mitte liitunud riikidega: kodusõja küüsis vaevleva Süüria ja Nicaraguaga, kes keeldus leppega liitumast, kuna ei pidanud seda kliimamuutustega võitlemiseks piisavalt ambitsioonikaks.

Ajaloolisest leppest taganemine on juba iseenesest ajalooline sündmus. Konteksti mõttes taasavaldame siinkohal valiku Postimehes varem ilmunud lugudest juba praegu toimuvate ja käegakatsutavate kliimamuutuste kohta.

2016 oli kliimauuringute ajaloo kuumim aasta, juuli kuumim kuu

Enne seda hoidis seda tiitlit ülemöödunud, 2015. aasta ning enne seda 2014. aasta. Teisisõnu – viimased kolm aastat on järjestikku murdnud kõige kuumemate mõõdetud keskmiste temperatuuridega aastate rekordeid. Tõsi, 2015 ja 2016 olid ka El Niño aastad, kuid isegi kui see mõju välja arvata, oleksid need aastad tõenäoliselt rekordeid murdnud, seletas Readingi ülikooli professor Ellie Highwood jaanuaris BBC-le.

«Atmosfääri CO2 tase on ületanud sümboolse 400 ppm (osakest miljoni kohta) taseme. Ookeanides on see kaasa toonud laiaulatusliku korallide hävimise. Maismaal on põud, üleujutused ja troopilised tsüklonid häirinud miljonite inimeste elusid ja ka ühiskondlikku arengut. Osa nendest katastroofidest on seotud kliimamuutustega,» ütles 2016. aasta kliima kohta Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni peasekretär Petteri Taalas.

NASA prognooside kohaselt peaks 2017 langema kuumemate aastate pingereas 3. kohale.

Vaikses ookeanis on tõusev veetase uputanud esimesed saared

Nii teatas grupp Austraalia teadlasi möödunud aasta maikuus ajakirjas Environmental Research Letters avaldatud uuringus. Saalomoni saarestikus asunud madalate saarte minema pühkimiseks piisas vaid 10 millimeetri kõrgusest mereveetõusust.

Mõistagi oli tegemist vaid väikeste saartega, millest väikseima pindala ületas napilt 4000 ruutmeetrit, suurim aga viis hektarit.

Ehkki neil saartel inimesi ei elanud, mõjutab meretaseme tõus ka elanikke, sest veel kuuelt lähedalasuvalt saarelt on vesi külad hävitanud ja sealsed inimesed minema kolinud. Ehtsaks näiteks on 25 perekonnale koduks olnud Nuatambu saar, kust on 2011. aastast alates hävinud 11 maja ning pool saare pindalast elamiskõlbmatuks muutunud. Samuti ohustab merevee taseme tõus terveid saareriike ja -rahvaid, näiteks Maldiive, Tuvalut, Naurut ja Marshalli saari.

Eesti külm kevad võib olla kliimamuutuste tagajärg

Kuigi kliimasündmuste, nagu tugevad vihmasajud ja pikad kuuma- või külmaperioodid, põhjused on alati komplekssed ja kunagi ei pääse ka looduslike kõikumiste mõjust, klapib Eesti selle aasta külm kevad siiski ka kliimasoojenemise üldiste prognoosidega.

Nimelt ei jaotu soojenemine üle kogu Maa ühtlaselt ning samal ajal, kui globaalne keskmine temperatuur tõuseb, võib kohalikul tasemel toimuda ekstreemsete kuumaperioodide kõrval ka ajutist ekstreemset jahenemist.

«Näiteks ootamatud külmalained, lumesajud subtroopikas, üleujutused ja tugevad sajud, mingis piirkonnas esinev pikk külma- või kuuperiood jne. Tõenäoliselt on see seotud globaalse soojenemisega ja asjaoluga, et Arktikas on õhutemperatuur tõusnud kaks korda kiiremini kui mujal Maal, seda eriti talvel,» ütles Postimehele mai alguses Riigi Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern.

«Normaalsetes kliimatingimustes puhub tuul kõrgemas atmosfääris ümber pooluse vastupäeva. Kuna aga Arktika merejää soojenemise tõttu sulab, tõuseb neil aladel ka õhurõhk, õhuvool nõrgeneb ja külm õhk liigub lõuna poole, keskmistele laiuskraadidele. Nii on ka Lääne-Euroopas olnud sellel kevadel külmalaineid,» pani sünoptik Eesti kevade laiemasse konteksti.

Antarktika hakkab servast rohetama

Soojenev kliima on pannud kiiremini kasvama ka Lõunapooluse vähesed taimed, teatasid hiljuti seal töötavad teadlased.

/ Matt Amesbury / SWNS.com / Scanpix

Kokku võib taimi leida vaid ligi ühel protsendil Antarktika pinnal. Mandri põhjapoolseimal Antarktika poolsaarel toimub aga iga-aastaselt koguni maapinna sulamine 30 sentimeetri ulatuses. Lühikese kasvuperioodi jooksul jõuab pinnale kasvada ka õhukene kiht samblaid, mis sügise tulles taas lume alla jäävad ning kevadel uute sammalde alla mattuvad.

Tuleb välja, et samblad on viimase 50 aasta jooksul hakanud kasvama koguni kolm korda kiiremini. Uuringu autorite hinnangul on praegune rohenemine vaid algus.

Kaos Põhjapoolusel

Teatavasti sõltub kogu elusloodus normaalseks toimimiseks kliimarütmide paigas püsimiseks – rändlindude põhjaaladele jõudmine peab langema kokku nende sealsete saakloomade populatsiooni kevadise kõrghetkega, need omakorda aga sõltuvad taimede õitsemisest. Taimed aga vajavad õigel ajal tolmeldamist, idanemist jne.

Aastaaegade rütmiga seonduvaid muutusi uurivat teadusharu kutsutakse fenoloogiaks ning selle uurijad kirjeldasid märtsis Arktika aastaaegade «uut reaalsust». Aastatepikkustest aegridadest selgub, et näiteks Gröönimaal on teatud taimed viimastel aastatel hakanud õitsema koguni 26 päeva varem kui muidu. Teatud puuliikide kasvuperioodi algus on nihkunud iga kümne aasta kohta viis päeva varasemaks, teised aga püsivad oma tavalises rütmis. Muutused taimkatte hooajalisuses on aga halb uudis põhjapõtradele, kes on harjunud konkreetsete, päeva täpsusega paika pandud aastaaegade tsüklitega.

Mereelustiku massiline suremine

Austraalia külje all asuva Suure Vallrahu päästmiseks on praeguseks tõenäoselt hilja. 2900 väiksemast rahust ja 900 saarest koosnevat hiiglaslikku korallide loodud süsteemi peetakse üheks olulisemaks looduslikuks maailmaimeks, kuid globaalse soojenemise põhjustatud korallide massilise suremise tagajärjel võis kevadel lugeda mitmest allikast, et rahu päästmiseks ei ole enam erilist lootust.

Foto: AP / Scanpix

«Alates 2014. aasta juunist oleme näinud pidevat pleekimist. 70 protsenti maailma korallrahudest on puutunud kokku pleekimist põhjustava temperatuuriga,» ütles PBSile USA Riikliku Ookeanide ja Atmosfääri Administratsiooni NOAA teadlane C. Mark Eakin.

Põhjapõtrade massiline suremine

Kui soojenev kliima võib paljudele kõlada pigem elutegevust kergendava muutusena, siis 2006. ja 2013. aastal toimunud põhjapõtrade massiline näljasurm on tõsiseks hoiatuseks selle kohta, mis võib juhtuda, kui häirida arktilisi hapraid ökosüsteeme. Nimelt suri Venemaal Jamali poolsaare 275 000-pealisest põhjapõtrade populatsioonist 2006. aastal 20 000 looma, 2013. aastal aga koguni 61 000.

Põhjapõdrad Neenetsimaal. Foto: Anton Taibarei/TASS/Scanpix

Neid sündmusi uurinud bioloogid Lapimaa ülikoolist leidsid, et surma tõi just nimelt kliima soojenemine. Nimelt on põhjapõtrade peamiseks toiduseks samblikud, mida põdrapullid suudavad peaaegu poole meetri sügavusest lumest välja kaevata. Ebatavaliste soojalainete tõttu langes saatuslike talvede alguses lumekihile aga suur kogus vihma. Peagi naasnud pakasega märg sulalumi jäätus ning loomade toit jäigi paksu jääkilbi alla.

Teadlased ei ole kliimaandmeid moonutanud

Üks kliimaskeptikute levinumatest argumentidest on, et kliimateadlased teenivad «pseudoteema» upitamisega raha ning moonutavad andmeid nii, et neid saaks ära kasutada ettevõtlust piiravate reeglite loomiseks.

Märtsikuus ajakirjas Climate Change ilmunud uuring võttis vaatluse alla küsimuse, kas kliimamuutustest rääkivates teadusartiklites tõesti esineb kallutatust ehk leidude statistilist moonutamist. Kokku analüüsiti 120 teadusartiklit ja 1154 eksperimenti vahemikust 1997–2013. Analüüsi tulemus – kliimateadlased ei ole võimalikke kliimamuutusi varjavaid asjaolusid varjanud.

Kuigi statistikaga mängimist ja tulemuste moonutamist ei leitud, võis mõne artikli puhul siiski ilmneda teatud valikulisust, kus statistiliselt olulisemad tulemused toodi välja kohe töö peaosas, kuid vähemolulisemad ja väiksemad järeldused jäid pigem artiklite tehniliste tulemuste ossa.

Tagasi üles