Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Noorte Teaduste Akadeemia avakõne: praegune teadussüsteem ei ole jätkusuutlik

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Reti Kokk

Kolmapäeval loodi ametlikult Eesti Teaduste Akadeemias Eesti noorte teadlaste silmapaistvamaid esindajaid ühendav Eesti Noorte Teaduste Akadeemia.

Eesti Teaduste Akadeemia initsiatiivil kokku kutsutud ja silmapaistvatest noortest teadlastest koosneva Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) eesmärgiks on olla noorte teadlaste häälekandjaks ning esindada Eesti noorte teaduste huve, panustada teaduse ja ühiskonna arengusse ning suurendada teaduse rolli ühiskonnas.

Lisaks praktiliste küsimustega tegelemisele, mis puudutavad (noorte) teadlaste mainet, teaduse rahastust ja valdkondadeülest teadustööd, soovivad Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutanud noorteadlased panustada teaduse, teaduslike meetodite ja teaduspõhise otsustusprotsesside levikusse Eesti ühiskonnas, vahendas ERR Novaator.

ENTA liikmeskonnaga saab lähemalt tutvuda ERR Novaatori erilehel.

Avaldame siinkohal noorakadeemikute ühistööna valminud kõne, mille kandis üritusel ette ENTA värske president Els Heinsalu.

Austatud koosviibijad!

Igal lapsel on ema ja isa. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia emaks võib pidada Teaduste Akadeemiat ning isaks Teadusagentuuri. Teie panite seemne idanema, nüüd on meie ülesandeks õppida organisatsioonina toimima ning leida oma roll Eesti ühiskonnas. See saab olema põnev teekond, mille käigus teeme arvatavasti vigu ja õpime, kuid ärgem unustagem - lapse suu ei valeta. Ehk aitab meie suhteline kogenematus teaduspoliitikas küsida õigeid, ebamugavaid küsimusi, juhtida tähelepanu praeguse olukorra kitsaskohtadele ning tuua kaasa Eesti teadusmaastikul ja ühiskonnas laiemalt vajalikke muutusi.

Oleme tänulikud Teaduste Akadeemiale ning oma koduinstitutsioonidele, kes meid asutajaliikmeteks nimetasid. Juba nende viie kuu jooksul, kui oleme ette valmistanud Eesti Noorte Teaduste Akadeemiat, kujundanud selle põhimõtteid ning olemust, oleme me mõistnud, et koos tegutsedes oleme suutelised tekitama sünergiat.

Meile on oluline, et meid ei vaadeldaks kui väljavalituid, mingi suletud klubi liikmeid, vaid kui esindajaid ja vahendajaid. Me julgustame kõiki meiega oma ideid, mõtteid ning muresid jagama. Koos jõuame parema lahenduseni, koos kõlab meie hääl valjemalt, koos oleme suutelised asju muutma.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia täna vastu võetud põhikirjas seisab, et meie eesmärgiks on:

• olla Eesti noorte teadlaste häälekandja ühiskonnas;

• panustada teaduse ja ühiskonna arengusse;

• esindada Eesti noorte teadlaste huve.

Nende eesmärkide saavutamiseks tahame me:

• tegutseda koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga;

• arendada koostööd teiste noorte teadlaste akadeemiatega;

• teha koostööd era- ja avaliku sektoriga;

• soodustada valdkondadeülest teadustööd;

• populariseerida teadust;

• propageerida teaduslikke meetodeid ja tõenduspõhist otsustusprotsessi;

• soodustada teadlaste mobiilsust ja luua tugivõrgustiku Eestist väljapool tegutsevatele noorteadlastele;

• panustada doktorantide ja doktorikraadiga inimeste karjäärivalikute laiendamisse Eesti ühiskonnas;

• tutvustada Eesti teaduskeskkonda väljaspool Eestit;

• tegeleda (noorte) teadlaste rahastuse küsimustega;

• korraldada teaduskonverentse ja –üritusi.

Nimetatud punktidest kolm sisaldavad sõna «koostöö». Me tõesti loodame, et tänu Noorte Teaduste Akadeemiale saab Eesti riigis ja teaduses olema rohkem ühist mõtlemist ja tegutsemist. Et ülikoolide ja teadusasutuste vahel saaks olema vähem jagelemist ning lisaks enda muredele suudetaks näha ja mõista ka teiste muresid: selle asemel, et tekki enda peale tirida, on kõigile kasulikum, kui see tekk ühiselt suuremaks õmmelda.

Meie missiooniks on panustada teaduse, teaduslike meetodite ja tõenduspõhiste otsustusprotsesside levikusse Eesti ühiskonnas. Usume, et meie erinevad taustad ja mõtteviisid aitavad värskelt läheneda küsimustele teaduse olulisusest ja teadlaste rollist nii oma töölaua taga kui ühiskonnas laiemalt. Meile on eeskujuks kõik teadlased, kes julgelt oma erialastel teadmistel põhinevat arvamust avaldavad ning seeläbi aitavad kaasa selgelt põhjendatud otsuste tegemisele ühiskonnas.

Me räägime «valdkondadeülesest teadustööst» – ka see on seotud koostööga. Oma uurimistöös on paljud meist jõudnud tõdemuseni, et traditsiooniline uurimisdistsipliinide lahusus on saamas üha enam takistuseks, mis tuleb ületada komplekssete nähtuste ja protsesside mõistmiseks. Aina enam peame selleks, et maailma mõista, seostama ja ära kasutama erinevate valdkondade teadmisi. Loodus, tehnoloogia ja inimkultuur ei eksisteeri üksteisest eraldi.

Möödunud sajandite teaduse suurkujud olid väga laia silmaringiga, omades ekspertiisi paljudel erinevatel erialadel. Tänaseks päevaks on teadus liikunud üha suurema spetsialiseerituse suunas. Doktoritööde ja teadusartiklite pealkirju suudavad tihti mõista vaid kitsa ala spetsialistid. Tihtipeale tundub teadlaste jaoks lootusetult keeruline selgitada teadusmaailmast väljaspool olevatele inimestele arusaadavalt, mida ja milleks nad uurivad. Süsteem soosib ülikitsast spetsialiseerumist, iseendale niši loomist, sellest kinni hoidmist ning tulemuslikkust.

Suur osa Eesti teadusest on projektipõhine. Sealjuures saavad rahastuse vaid väga vähesed projektid. Ehk, suurem osa projektide kirjutamisele kulutatud ajast läheb raisku. Selleks, et olla edukas, peab teadlane olema esiteks, väga heade näitajatega, teiseks, ainulaadne, kui mitte maailmas, siis vähemalt Eestis. Kord juba edukas, ei ole uurimisteema vahetamine, millegi uue katsetamine eriti soovitatav, sest siis kannatab selle all publikatsioonide arv ning ka tsiteeritavus, sealt edasi juba edukus järgmise projekti taotlemisel. Eeskätt teeb praegune teaduse rahastamise mudel noorte teadlaste elu väga keeruliseks. Suurematele grantidele kandideerimisel peavad karjääri algusetappides olevad, ent uut ning iseenda suunda valida soovivad teadlased konkureerima neist ligi 20 aastat kauem töötanud professoritega. See ei ole jätkusuutlik ega tulevikku suunatud strateegia.

Kahtlemata võimaldab kitsas spetsialiseeritus lükata inimteadmiste piiri millimeetri kaupa edasi. Kuid kui selle käigus ohverdatakse võime tajuda suuremat pilti? Detailsed teadmised on head niikaua, kuni on lootust need kunagi tervikuks siduda. See nõuab aga aega. Ehk nagu ütles «Naksitrallides» Sammalhabe: «Haudumine vajab vaikust ja rahu»Vaikust ja rahu ning aega on projektipõhisel ja bürokraatiasse uppuval teadlasel aga väga vähe. Selline olukord ei või edasi kesta, kui me ootame Eesti teaduselt tõelist innovatsiooni ning fundamentaalset panust maailma teaduslukku.

Interdistsiplinaarsuse üheks tingimuseks on suutlikkus oma mõtted teistele mõistetavasse keelde tõlkida. Tõlge on oluline nii teadlaste vahel kui teadlaste ja ajakirjanike, tavakodanike ning poliitikule vahel. Heaks näiteks tõlgete keerulisusest on «tõe» ja «faktide» mõistestik tänases Brexiti, Donald Trumpi ja lameda maakera subkultuuri maailmas. Kui traditsioonilises, loodusteaduslikus käsitluses on tõde pigem universaalne ja faktid empiirilistel vaatlustel ja mõõtmistel põhinevad objektiivsed nähtusekirjeldused, siis sotsiaalteaduses on «tõde» lisaks ka iga konkreetse ühiskonna võimusuhteid peegeldav konstruktsioon, ning «faktid» selle retoorilisteks tööriistadeks. Ometigi on enamik teadlasi ilmselt nõus sellega, et «alternatiivfaktid» on ühiskondlikult kahjulikud. Siinkohal võiks enesekriitiliselt küsida, kas eri distsipliinide tõlkeraskused ning süvenev spetsialiseeritus mängib oma rolli alternatiivfaktide ja vandenõuretoorika levikus.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia tahe on panustada aega ning energiat, tõlkimaks teadustulemusi tavainimestele mõistetavasse keelde. Oleme valmis ning huvitatud panustamaks otseselt ühiskonnas toimuvasse, soovime, et teadlaskond ning ettevõtlus leiaksid, seal kus võimalik, lingua franca ehk ühise keele. Soovime tööd teha selle nimel, et doktorikraad saaks Eestis tõeliselt väärtustatud. Et avarduksid doktorikraadiga noorte karjäärivõimalused mitteakadeemilises sektoris. Kui mujal maailmas on täiesti tavaline, et suur osa doktorante plaanib ning suundubki pärast kraadi kaitsmist erasektorisse tööle, siis Eestis nähakse pärast kaitsmist ülikoolide juures jätkamist ainukese reaalse karjääriteena. Ent lisaks erasektorile võiks doktorikraadiga inimesi, ehk inimesi, kes on mitmete aastate jooksul ülikoolis õppinud ning töötanud selle nimel, et endas välja arendada ja täiustada analüüsioskust ning iseseisva mõtlemise võimet, rohkem töötada ka Eesti avalikus sektoris.

Nagu me päevapoliitikat jälgides peame kahjuks liigagi sageli tõdema, on vajadus selleks kindlasti olemas. Eestist ei saa kunagi teaduspõhist riiki, kui riigi juhtimisse ning otsuste langetamisse ei ole otseselt kaasatud teadlasi ning teaduskraadiga inimesi. Eesti areneks teaduspõhiseks riigiks palju kiiremini, kui meie koolides oleks rohkem doktorikraadiga õpetajaid, kes omavad teadustöö kogemust.

Noorte Teaduste Akadeemia liikmete hulgas on nii Eesti ülikoolide ning teadusasutuste teadlasi kui ka välismaal järeldoktorantuuris viibivaid noorteadlasi. Ka Eestis töötavatest liikmetest on suurem osa kas pikemat või lühemat aega väljaspool Eestit õppinud või töötanud; 29-st asutajaliikmest 9 on oma doktorikraadi saanud välisülikoolidest.

Seega oleme me omast kogemusest kursis teadlaste mobiilsuse võlude, aga ka valudega. On tore pakkida kohver ning minna ja hingata teistsugust akadeemilist õhku, saada kogemusi, näha maailma, tulla tagasi uute ideedega, uute oskustega, uute kontaktidega. Ent teadlaskarjääri «nooreks teadlaseks» olemise periood langeb paljude jaoks kokku pereloomise ajaga. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia 29-l asutajaliikmel on ühtekokku 40 last (2 on tulekul): meie liikmetel on ühe-, kahe-, kolme-, nelja- ja viielapselised perekonnad. Kuidas ühildada teaduselus kõrgelt hinnatud mobiilsus pereeluga?

Paneksime siin kohal ette, et loodaks tugivõrgustik Eestist väljapool tegutsevatele noorteadlastele, mis toetaks neid nii moraalselt kui ka materiaalselt. Üheks konkreetseks väljundiks võiks olla, et kõik noored teadlased, kes on selle võrgustikuga liitunud, saavad õiguse hüvitisele, mis võimaldaks neil vastavalt tegelikele kuludele kord aastas koos perega Eestisse tulla.

See motiveeriks neid selle võrgustikuga liituma ning enda tegemistest teada andma, hoiaks neid Eestiga ühenduses. Eesti saaks vastutasuks info oma talentidest. Ühendust hoida on palju lihtsam, kui katkenud ühendust taasluua. See ühendus võimaldaks neid inimesi vajadusel õigel ajal rakendada, nendelt nõu küsida, nende kompetentsist kasu saada.

Ent ka see on seotud koostööga. Kunstnik Jarõna Ilol on üks söejoonistus, mille pealkirjaks on «Andmine». Sellel on kujutatud raagus õunapuud, mille all maas vedelevad õunad. Keegi pole neid korjanud, keegi pole neist kasu saanud. Andmisest pole kasu kui pole võtjaid. Teadlased ei saa ühiskonda panustada ühepoolselt. Me kutsume kõiki osapooli üles koostööle ning üksteise kuulamisele ja väärtustamisele. Üksnes nii saame me midagi muuta, paremaks.

Täname teid selle koostöö eest ette.

Aitäh!

Tagasi üles