Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Toomas Asser: meditsiini arenguks tuleb ületada seisak kirurgia-alastes uuringutes

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Akadeemik Toomas Asser | FOTO: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees/EMF/Scanpix

Viimastel aastakümnetel raugenud ravitulemuste paranemise hoo taaskäivitamiseks tuleb leida võimalus siirdemeditsiini ja alusteaduste koostööks, kirjutab akadeemik Toomas Asser.

20. sajandi kaasaegse kliinilise meditsiini saavutuste üks parematest näidetest – inimsüdame siirdamine Kaplinna kirurgi Christiaan Neethling Barnardi poolt 1967. aastal – oli sündmus, mis sai võimalikuks tänu kirurgia ja alusteaduste piisava arengutaseme saavutamisele. Nii see konkreetne sündmus kui ka meditsiini areng laiemalt tugineb alusteadustest pärit uutele tehnoloogilistele lahendustele, mille väljatöötamises on viimastel aastakümnetel ilmnenud aga murelikukstegevaid trende.

Ajukirurgia arengut on viimase poolsajandi jooksul enim mõjutanud kolm tehnoloogilist uuendust: mikrokirurgia, ajukuvamise meetodid ning peaaju süvastimulatsiooni tehnika.

1967. aastal võttis Zürichi kirurg Gazi Yasargil kasutusele nn hõljuva optikaga neurokirurgilise mikroskoobi, töötas välja vajalikud mikroinstrumendid ning uue kirurgilise tehnika ja taktika. Mikrokirurgia, millele ta aluse pani, muutis kogu neurokirurgiat, võimaldades edukalt ravida ajuveresoonte haigusi ning mitmeid varem käsitlematuid kasvajaid. Uued kuvamistehnoloogiad – kompuuter- ja magnetresonantstomograafia – lubasid ka ärkvel inimese aju seda kahjustamata ja häirimata uurida ning on muutunud tänaseks kliinilise uurimistöö asendamatuks osaks.

Uuenduste tagajärjel on viimase 150 aastaga vähenenud suremus raske peatrauma tagajärjel ligikaudu poole võrra. Kõige olulisem ravitulemuste paranemine toimus aastatel 1970–1990, mil suremus langes üheksa protsenti kümnendi kohta. Muutused toimusid tänu kompuutertomograafia laialdasele kasutuselevõtule, kirurgilise taktika arengule ning oluliselt avardunud arusaamadele aju ainevahetusest ja verevarustusest.

1990. aastast tänaseni pole ajutraumade ravitulemused aga vaatamata intensiivravi avardunud võimalustele kuigi palju muutunud ning jätkuvalt on tagasihoidlikud ka ajuverevalanduste ravi tulemused. Vaatamata genotüpiseerimise andmete lisandumisele, erinevate ajukuvamise meetodite kasutamisele ning nüüdisaegsete kirurgilise ja adjuvantravi võimalustele ei ole ligi viiekümne aasta jooksul oluliselt paranenud ka pahaloomuliste ajukasvajate ravi.

Albert Camus’ «Sisyphose müüdis» mõistsid jumalad Sisyphose lakkamatult üht ja sama kaljurahnu mäetippu veeretama, kust kivi oma raskuse tõttu jälle alla veeres. Praeguses olukorras tunnevad kirurgid end veidi nagu Sisyphos, jätkates lootusetut ravi, teades ise eelseisvast kaotusest.

Selleks et kaljurahn mäetippu püsima jääks, peab tegutsema teistmoodi. Meditsiini kontekstis on selleks vaja aga juba uusi teadmisi – kui me ei tegeleks kliinilise uurimistööga, jääkski kirurgia nagu Sisyphos sama asja ikka uuesti tegema. Kasvajate ravi kontekstis on koostöö alusteadustega ainus vahend põhimõtteliselt uute ravivõimaluste leidmiseks.

Teadusajakirja Nature 27. aprilli toimetajaveerg oli pühendatud süvenevale probleemile uute ravitehnikate arengus – viimase kümnendiga on aina enam kirurge erinevates akadeemilistes asutustes loobunud kas alusteaduslikust teadustööst või koguni üldse uurimistöö sinnapaika jätnud, mistõttu tekib ka meditsiinialast uut teadmust aina vähem.

Selle kirurgilisi erialasid ühendava trendi põhjused on eri maades väga sarnased.

Kirurgide taotletavate grantide saamise tõenäosus on oluliselt väiksem, kui see on näiteks mittekirurgiliste erialade puhul, mistõttu on vastavalt vähenenud ka uuringute kogufinantseerimise maht. Sellest tulenevalt vähenevad publitseerimise võimalused ja nii ongi paljud jõudnud arusaamisele, et teadustöö tegemine polegi karjääri jaoks vajalik. Süveneb olukord, kus kirurgilistel erialadel puuduvad esmalt võimalused ja lõpuks ka huvi alusteaduslikus ja siirdemeditsiinialases teadustöös osalemiseks. Kirurgiliste erialade arstidel on teiste kolleegidega sarnased administratiivsed kohustused, kuid erinevalt mittekirurgilistest erialadest on kirurgias ajasurve oluliselt suurem, jättes teadustöö tegemiseks palju vähem võimalusi.

Samal ajal kasvab aga vajadus uute kirurgiliste uurimissuundade järele. Näiteks on kliinilises kasutuses praeguseks seadmed, mis suudavad pika aja jooksul asendada enamiku elutähtsate elundite talitlusest. Samuti suudetakse inimesele siirata peaaegu kõiki elundeid ja kudesid, kusjuures ainsaks erandiks on siin jäänud pea- ja seljaaju.

Transplantatsiooni ja selle immunoloogia valdkond on seni olnud eelkõige kirurgide juhtida. Kudede ja elundite siirdamisvõimaluste laienemist piirab peamiselt sobivate doonorelundite kättesaadavuse probleem. Koos elanikkonna vananemisega on suurenenud ka tehislike organite ja kudede loomise vajadus ja õnneks ka võimalused – tekkinud on lai valik implanteeritavaid meditsiinilisi seadmid, mis on muutunud tänapäeva meditsiini tavapäraseks ja aina sagedamini kasutatavaks osaks.

Siirdamisprotseduurid ning implantaatide kirurgia on küll kulukad ja töömahukad, kuid tõhusad ja soodsad võimalused inimese käekäiku paremuse poole suunata.

Et ületada viimase aastakümne jooksul kasvanud lõhe kirurgias uute tehnoloogiliste võimaluste ja alusteaduste vahel, on oluline luua meie kirurgidele tingimused, mille toel oleks taas võimalik pikendada inimeste eluiga ja parandada elukvaliteeti.

«Dangerous cut», Nature, 544 (7645), 27.04.2017, lk 393–394

Tagasi üles