Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Urmas Kõljalg: globaalmuutuste mõistmise kullaauk peitub vanades kogudes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmas Kõljalg. | FOTO: Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Globaalselt muutuvas maailmas saavadloodusarhiividest elulise tähtsusega teadmiste varasalved, kirjutab akadeemik Urmas Kõljalg.

Ajal, mil maailm muutub aina kiiremini ja elusloodus peab aina suurema surve all hakkama saama, on ülioluline omada muutuste mõistmiseks ja hädavajalike otsuste tegemiseks võimalikult pika aja kohta käivaid teadmisi. Fakte selle kohta, kuidas on ajaloos suurenenud ja vähenenud liigirikkus või miks on osa liike välja surnud. Ikka selleks, et elu saaks ka tulevikus tervelt ja terviklikult edasi kesta.

Tänu eelmiste põlvede teadlaste aastasadu väldanud tööle on meil õnneks olemas korralik varasalv allikaid, kust selliseid teadmisi ammutada. Osa neist on säilinud kirjatükkidena, teised loodusteaduslikes kogudes ehk loodusarhiivides. Ajalooliselt on läinud nii, et kirjatükid paigutati raamatukogudesse, taimede herbaarlehed, loomade topised, nõelastatud putukad ja bioloogilised proovid kuni DNAni välja leidsid talletamist loodusmuuseumides.

Millegipärast ei ole trükiste füüsilise säilitamise vajadus kuni digiajastuni kahtluse alla tõusnud, loodusarhiivide puhul on aga juba peaaegu pool sajandit olnud tunda arvestatavat survet kogude hävitamisele. Hävitamise meelsust tabas suurepäraselt Kurt Vonnegut 1959. aasta romaanis «Titaani sireenid», kirjeldades maailma, kus iseenda ajaloo hävitanud inimkond summeerib Kristuse surmale järgnenud aastaid järgmiselt:

«Winston Niles Rumfood istus keerdtrepi all Skipi muuseumis ja luges rõõmu ja imetlusega Koradubiani artiklit. Koradubian väitis, et Rumfood rääkis talle elust Maal aastal 10 000 000. Koradubiani jutu järgi pidi aastal 10 000 000 aset leidma hiiglaslik puhastusoperatsioon. Kõik materjalid, mis puudutavad perioodi Kristuse surma ja aasta 1 000 000 vahel, veetakse prügimäele ja põletatakse ära. Koradubian väitis, et põhjuseks on asjaolu, et selleks ajaks ei mahu keegi enam arhiivide ja muuseumide vahele elama. Kogu miljoniaastane periood, millest see ärapõletatud rämps räägib, võetakse ajalooraamatutes kokku üheainsa lausega: «Jeesus Kristuse surma järel leidis aset kohanemisperiood, mis kestis umbkaudu miljon aastat.»»

Tõele au andes tuleb tunnistada, et 1959. aastaks oli loodusmuuseumite teaduskogudes talletatud juba sadu miljoneid prepareeritud loomi, seeni, taimi ja muid elukaid. Praegu on ainuüksi Euroopa kogudes ligi 2 miljardit prepareeritud organismi, mis esindavad enam kui 80 protsenti teaduse kirjeldatud liikidest, sealhulgas ka nüüdseks väljasurnutest.

Kasvava hulga füüsiliste proovide talletamine võtab mõistagi aina rohkem ruumi ja raha, mistõttu on paljud asutused hakanud otsima kogudele uut peremeest või neid lausa hävitama. Tegemist on äärmiselt tõsise probleemiga, mis sisuliselt hävitab uurijate kogutud teadmust ilma võimaluseta seda taastada. Kuna me ei saa ajas tagasi minna ning koguda kindlast kohast kindla liigi või mulla proove, võtab selline hävitustöö meilt ka võimaluse hinnata toimunud globaalsete muutuste kiirust ja ulatust ning teha selle põhjal olulisi järeldusi tänapäeval toimuva kohta.

Kogude päästjaks osutus aga teadus ise ning tänu ligi kolmkümmend aastat tagasi molekulaarbioloogias ja digitaalsetes tehnoloogiates toimunud kiirele arenguhüppele on loodusarhiividest saanud nüüd piltlikult öeldes lausa kullakaevandused.

Eelmise sajandi lõpuks oli selge, et me saame ka väga vanast, kuid hästi hoitud bioloogilisest koest eraldada DNAd ning määrata selle liigi genoomi. Väljapaistvamaks näiteks on siin meie enda väljasurnud sõsarliik Homo neanderthalensis, mille genoom on nüüdseks järjendatud just tänu kogudes talletatud materjalile.

Enamikku Euroopa loodusarhiivides talletatud kahest miljardist bioloogilisest proovist saab geneetiliselt või ka biokeemiliste või muude meetoditega uurida, et vastata näiteks kliimamuutustega seotud globaalse tähtsusega küsimustele. Praeguseks on areng jõudnud nii kaugele, et kogudest on saanud valuuta, mille hävitamist ei võta tõsised teadusasutused enam isegi kaalumisele. Teiseks kogude päästjaks on osutunud digiarhiivindus, mille võimalustest ei olnud Kurt Vonnegutil ega tema tegelasel Winston Niles Rumfoodil õrna aimugi.

Miljardite kogudes talletatud organismide ja nendega seotud hiiglaslike andmestike haldus ning analüüs ei ole võimalik ilma veebipõhise digiarhiivita. Viimase paarikümne aasta jooksul on arendatud mitu digiarhiivide süsteemi ja Eesti on siin kindlalt esirinnas (vt näiteks https://plutof.ut.ee ; http://www.gbif.org).

Loodusarhiivid on mõistlikult kasutatavad vaid siis, kui neis sisalduv vara on lihtsasti otsitav ja analüüsitav. Praegu oleme kogude digiteerimisega alles tee alguses – kogu maailma loodusarhiividest on digiteeritud hinnanguliselt alla 10 protsendi –, aga ka see on piisav, et juba praegu mõista, kui väärtuslikud ja vajalikud on loodusarhiivis talletatud faktid globaalsete muutuste uurimisel.

Ülikoolid ja teadusasutused, kes kaaluvad tõsiselt nende teaduslike faktide hävitamist, on ise ajale jalgu jäänud. Parafraseerides Kurt Vonnegutti: «Aastal 2020 likvideeritakse kõik uurimisasutused, kes on hävitanud nende valduses olevad loodusarhiivid ning neis talletatud faktid».

Tagasi üles