Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Soomlased kosmosesse aidanud Jaan Praks: EstCube oli Soome satelliidiprojektile eeskujuks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Soomlaste esimene orbiidile jõudnud tudengisatelliit Aalto-2. | FOTO: Aalto Ülikool

Möödunud nädalal jõudis Soome lõpuks Eestile järele ja lasi orbiidile oma esimese tudengisatelliidi Aalto-2.

Jaan Praks / Foto: Aalto Ülikool

Soomlaste tudengisatelliidi projekti juhi Jaan Praksi sõnul on tegemist küll suure saavutusega, kuid Soomes tehtud kosmoseaparaate võib tegelikult juba praegu leida mitmelt poolt Päikesesüsteemist.

Kuidas sattus eestlane Soome satelliidiprojekti tegema?

Väga lihtsalt – ostsin laevapileti. Olen hariduselt tegelikult Tartu Ülikooli füüsik täpselt nagu ka [EstCube’i juhendaja] Mart Noorma – olen temast paar aastat noorem. Aalto Ülikooli sattusin omal ajal edasi õppima.

Õppisime isegi Mardiga siin natuke aega koos, kuigi tollal me teineteist veel kuigi hästi ei tundnud. Lähemalt tuttavaks saime alles siis, kui EstCube’i projekt käima läks. Tookord otsis Mart teadusinstrumenti Eesti satelliidile ja saatis kirja, milles uuris, kas kellelgi oleks midagi põnevat pakkuda. Saatsin kirja edasi oma kontaktidele ning sain kokku viia Mardi ja [Soome teadlase] Pekka Janhuneni, kelle elektripurje tehnoloogia läkski ESTCube’is kasutusse.

ESTCube oli kindlasti Aalto projektidele üheks eeskujuks. [Varsti kosmosesse minev] Aalto-1 on EstCube’iga mõnes mõttes sarnane satelliit, meilgi on pardal elektripuri, millest osa on ka Eestis valmistatud.

ESTCube’i orbiidile jõudmisest saab varsti juba neli aastat. Miks soomlastel satelliidi kosmosesse saatmisega nii kaua aega läks?

Meil oli rakettidega natuke rohkem ebaõnne. Nagu satelliidi Aalto-2 numbristki näha, on see tegelikult meie teine satelliidiprojekt. Esimesega alustasime aastal 2010, mõni aasta Tartu tiimist hiljem, 2012. aastal alustasime Aalto-2 projektiga.

Tegemist on rahvusvahelise satelliitide konsortsiumi QB50 hulka kuuluva kuubiksatellidiga. Selles programmis osalesid algul ka eestlased ja meil oli isegi ühine eksperiment plaanis. Mõne aja möödudes jättis Tartu tiim selle projekti aga pooleli, kuna projekt hakkas hirmsasti venima.

Kõigepealt taheti satelliidid üles lasta venelaste Štiliga, mis on tegelikult hoopis militaarotstarbega kontinentidevaheline rakett. Selle kasutamise aga keelasid venelased ühel hetkel ära. Siis oli mõnda aega plaanis minna üles hoopis Brasiiliast, kasutades selleks Ukarina rakette, aga sellegagi tuli seoses Ukraina sündmustega probleeme. Lõpuks otsustati minna rahvusvahelise kosmosejaama kaudu. Lõpuks jõudsime nüüd kosmosesse raketiga Atlas V 18. aprillil.

Aalto-1 pidi minema palju varem raketiga SpaceXi Falcon 9 . Algul oli see plaanis 2015. aastal. Rakett aga plahvatas juulis, paar kuud enne minekut ja põhjustas aastase viivituse. 2016. aasta septembris tuli järjekordne tagasilöök, kui Falcon 9 kolm päeva enne õhkutõusu platvormil taas plahvatas. Nüüdseks oleme Falcon 9 vahetanud India PSLV-raketi vastu ja saame ka Aalto-1 mai lõpus loodetavasti orbiidile.

Pärast pikka venimist pidi eduka üleslennuga kaasnema kindlasti pidulik meeleolu.

Ikka oli hea meel, aga pidu ei olnud väga suur. Suur osa tööst on alles ees.

Ka sündmuse tähtsus ei olnud nii suur. Soomes on kosmosetehnoloogiaga tegeldud üle 25 aasta ja asjaga on juba harjutud. Soomes tehtud sensoreid ja juppe on igal pool üle Päikesesüsteemi laiali – Titanil, Marsil ja komeetidelgi. Kuigi soomlased on kaua olnud kosmosetehnikas aktiivsed, ei ole seni oma satelliiti tehtud. See ei ole ka kunagi olnud prioriteet.

Mis on Soome tundengisatelliidi missioon?

Aalto-2 on osa tervest QB50 satelliitide parvest, mis teeb teadusmõõtmisi. Satelliidi peamine uurimisinstrument kannab nime Multi-Needle Langmuir Probe (m-NLP) ja see mõõdab elektronide temperatuuri Maa ionosfääri plasmas – seda, kui suure energiaga need liiguvad. Ionosfäär on kosmose ja atmosfääri vaheline kiht, kus temperatuur on väga kõrge ja kogu gaas on ioniseeritud ja esineb plasmana.

Ionosfääri plasmat ei ole kunagi satelliitidega mõõdetud, kuna see regioon asub nii madalal, et satelliidid ei püsi orbiidil kuigi kaua. Rahvusvaheline QB50 konsortsium otsustas seda uurida terve hulga väiksemate satelliitidega korraga. QB50d püsivad orbiidil umbes kuus kuud, langedes kogu aeg madalamale ja mõõtes selle aja jooksul plasma neutraalsete ja laetud osakeste parameetreid. Umbes kuue kuu pärast jõuavad nad aga juba nii madalale atmosfääri, et põlevad ära.

Aalto-1 on aga pigem tehnoloogia demonstratsioon kui teadusmissioon. Peamiseks kasulikuks koormiseks on seal instrument nimega AaSI – üks maailma pisemaid kaugseire spektrikaameraid, mis kunagi tehtud. Kaamera kaalub ainult 600 grammi. Missiooni põhieesmärk ongi demonstreerida, et nii väikese spektromeetriga saab kosmosest pilte teha. Kaamera välja töötanud instituut VTT töötab nüüd juba kaamera järgmise versiooni arendamisega.

Mida võib Soomelt kosmose valdkonnas tulevikus oodata?

Eks paistab, mis saab. Kõik areneb väga kiiresti ja eraettevõtlus kasvas uue kosmosebuumiga kiiresti. Meie satelliidi tegemistest on välja kasvanud kaks firmat. ICEYE ehitab aastast 2014 suuremaid radarsatelliite ja 2016. aastal pandi alus ka firmale nimega Reaktor Space Lab. Arendame nendega koos kosmosetehnoloogiat mitmel rindel, töös on mitu teemat, näiteks kommunikatsioon, asjade interneti lahendused, radaripildid, optilised instrumendid... Igas vallas on natuke midagi tehtud.

Aalto tudengitega ehitame juba järgmist satelliiti Aalto-3, millega tahame katsetada asjade internetiga seotud kommunikatsioonilahendusi.

Tulevikus liigub minu hinnangul suur hulk taristut kosmosesse. Üsna pea ei saa meie liiklus enam ilma navigatsioonisatelliitide toeta hakkama, börsid ei toimi ilma GPS-kelladeta. Kui veel ka autod ise sõitma hakkavad, siis on meil vaja, et kõik oleks kogu aeg internetiga ühendatud ja navigatsiooniseadmetega varustatud. Selleks on tarvis oluliselt rohkem satelliite kui praegu, rääkimata sellest, et kliimamuutuste jälgimiseks ja nende lõpuks kontrolli alla saamiseks ei ole ühtegi teist teed peale kosmosetehnika. Soome on mitmel alal aktiivne.

Mis on Soome kosmoseambitsioon?

Raske öelda. Soome on püüdnud toetada aktiivselt kosmosetehnoloogiaga seotud ettevõtlust ja mitmed on olnud ka edukad. Näiteks üks firma teeb tsiviil- ja militaarotstarbega kosmoseradarite osasid, teine programmeerib satelliite, noored startup-firmad saavad asjatundlikku tuge jne.

Kõige suuremad saavutused on aga sellegipoolest kosmoseteaduses. Soomes on väga tugev kosmoseteaduse koolkond, tugev plasmafüüsika, kosmosekliima uurimine on tugev ala, planeetide pinnal on palju mõõtmisi tehtud näiteks rõhuanduritega ja nüüd ka niiskusanduritega. Arvan, et Soome jätkab samal pragmaatilisel moel kosmose uurimist ja kasutamist.

Tagasi üles