Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Miks vaatavad inimesed õudusfilme?

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaader filmist Wrong Turn (2003). | FOTO: outnow.ch

Uks vajub kriiksudes paokile ja hirmunud noored hiilivad pimedasse ruumi. On kuulda närvilist rasket hingamist ja valjenev helitaust annab halvaendeliselt aimu lähenevatest sündmustest. Pinge tõuseb ja varsti lendavad soolikad ning voolab veri. Õudusfilmifännid vaatavad elevusega, teised pööravad pilgu kõrvale.

Tuleval nädalavahetusel kogunevad õudus- ja fantaasiafilmide sõbrad juba 12. korda Haapsallu, et vaadata koos maailma žanrifilmide paremikku. Kui varem on festivali ümber kuulda olnud väikest nurinat, siis sel aastal ületas torm teetassis ka uudistekünnise, kui viie kohaliku koguduse pastorid palusid avalikus pöördumises, et linn lõpetaks festivali toetamise. Muu hulgas viidati ka ajakirja Imeline Teadus artiklile õudusfilmide mõjust vaatajale – kuidas veriste kaadrite mõjul tõuseb vere hüübimisfaktorite tootmine ja ajukeemias toimuvad ohule reageerimisega sarnased reaktsioonid.

Miks tahavad pealtnäha täiesti normaalsed inimesed vaadata filme, mis panevad nii kujundlikult kui ka täiesti otseselt vere tarduma?

Õuduse veetluse probleemiga maadles juba Šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Jung, kes sidus selle oma arhetüüpide ehk algkujude teooriaga. Jung kirjutas, et õudusfilmid «mängivad sügavale meie alateadvusesse mattunud arhetüüpidega – kujundid nagu varjud ja ema mängivad õuduse žanris olulist rolli».

Nagu paljude teiste psühhoanalüütikute teooriate puhul, on ka Jungi käsitlusi võimatu nii kinnitada kui ka ümber lükata ning eri teadusharude koostööst hoolimata pole õõva veetlusele endiselt ühest vastust. Mõned teadustööd on seda fenomeni siiski valgustanud.

Õudus muundub õnneks

Õudusfilme vaatavate inimeste ajutegevuse jälgimine on näidanud, et hirmutavate kaadrite mõjul vallandub ajus terve keemiliste reaktsioonide kaskaad. Tegemist on reaktsioonidega, mis peaksid aitama meil ohtlikes olukordades toime tulla, tõstes pulsi ja ainevahetuse kiirust ning valmidust kiiresti ohule reageerida.

Samas on mitu nendest reaktsioonidest ja käiku minevatest virgatsainetest äravahetamiseni sarnased nendega, mis vallanduvad positiivsete stiimulite korral – kui oleme õnnelikud, elevil või üllatunud. Seetõttu on igapidi võimalik, et meile turvalistes tingimustes võib aju ohureaktsiooni analüüsides iseennast ära petta ja jõuda järeldusele, et stiimulid on hoopis positiivsed.

Õudse stseeni nägemisel tekkinud reaktsioon ei piirdu ainult selle ühe hetkega – muutused ajukeemias püsivad kauemgi, mõjutades inimeste käitumist ja enesetunnet ka pärast filmi vaatamist. Psühholoogias on selline seaduspära tuntud kui erutuse ülekande teooria, mille järgi püsib erutus meie süsteemis pärast selle tinginud stiimuli möödumistki – ohtlik olukord ergastab ka sellele järgnenud kogemusi.

Teooria ühe looja Dolf Zillmanni kirjelduse järgi toimub selline protsess juba filmides, kus peategelane kannatab loo käigus ebaõiglaselt ja jõuab hiljem läbi raskuste võiduni – vaataja elab koos kangelasega üle vintsutused ning nendest tekkinud negatiivse emotsionaalse laengu jõul võimendub ka lõpplahendusega kaasnev positiivne emotsioon. Seejuures kehtib seaduspära, et mida võimsam on negatiivne šokk, seda tugevam on ka positiivsena üle kanduv reaktsioon.

Õudusfilmide vaatamise mõjusid uurinud Purdue Ülikooli professori Glenn Sparksi hinnangul on filmiseansile järgnevad emotsioonid intensiivsemad, mistõttu võib seegi olla üks põhjusi, miks inimesed armastavad õudusfilme vaadata – nende vaatamine võimendab näiteks pärast kogetavat seltskondlikku elamust. Et õudusfilme vaadataksegi pigem seltskonnas kui üksi, võib hirmul olla ka sõpruskondi siduv funktsioon.

Õudukafänni inimtüüp

Ometigi ei armasta kaugeltki kõik inimesed ennast hirmutada: paljudele meist on õudukate vaatamine sügavalt vastumeelne ja ebameeldiv tegevus. Eri uuringute põhjal saabki öelda, et õudusfilmide nautimine nõuab teatud inimtüüpi.

2005. aastal ajakirjas Media Psychology ilmunud USA teadlaste ülevaateuuringu järgi ongi võimalik välja tuua terve hulk tunnuseid, mis iseloomustavad õudukafänne.

Tuleb välja, et keskmiselt on mehed palju õuduka- ja õõvalembesemad kui naised. Mõni teoreetik väidab, et sugudevaheline erinevus on siin tingitud ennekõike sotsiaalsetest mõjudest, nimelt võivad mehed näha õuduste turvalises keskkonnas vaatamises võimalust näidata oma maskuliinsust ja kinnitada sellega oma sotsiaalset rolli ja staatust.

Kuigi õudukate nautimise osas ei ole vanuselised seosed kuigi selged, näitavad olemasolevad andmed siiski, et pigem mõjuvad need noortele täiskasvanutele – emotsioonide arenemist uurinud teadlased on leidnud, et noorukid oskavad hirmutavaid kogemusi palju rohkem nautida kui näiteks lapsed. Näib, et seegi on oskus, mis kujuneb teatud aja jooksul, saavutab noorte täiskasvanute seas maksimumi ja hakkab vanuse lisanudes hääbuma.

Lisaks näitas ülevaateuuring, et õudukate nautimist soosib madalam empaatiavõime: filmitegelastele liigne kaasatundmine võib viia tajutava isikliku ebameeldivustunde lihtsalt liiga kõrgeks. Tugevama empaatiavõime korral muutub ka valu- ja ahastustunde hiljem positiivsena tajumine keerulisemaks. Mida vähem empaatiavõimet inimesel on, seda kergem on tal õudukaid nautida.

Mis aga kõige selgem: õudukafännidele, nagu ka ekstreemsportlastele on omane uute teravate elamuste otsimine, mille nimel ollakse võimelised võtma ette ka suuri riske. Mida suurem on inimese huvi morbiidsete ja seksuaalse sisuga elamuste ja filmide vastu, seda tõenäolisemalt meeldib talle ka õudusfilme vaadata.

/ Scanpix / outnow.ch

Mutandid ja zombid

Peale psüühiliste põhjuste räägivad mõned uurijad õudukate puhul ka nende sotsiaalsest mõõtmest: see, mida hirmsana kujutatakse, peegeldab ühiskonnas valdavaid ebakindlusi. Nendesse jaotustesse ei sobitu mõistagi sugugi kõik õudukad, kuid kultuuriajaloolase David Skali sõnul on siin teatud tendentsid siiski näha. Nii oli 1950. aastate tuumasõja ohu ajal peamine filmikoletis kiiritada saanud mutant. Seoses Vietnami sõjaga sai kandvaks koletise figuuriks hoopis zombi ning Watergate’ile järgnenud ajastul «Elm Streeti luupainajast» tuntud inimeste unedes liikuv sarimõrvar Freddy Krueger. 2000. aastatel esile tulnud nakkushaiguste ohuga seoses tulid taas esile zombid.

Tagasi üles