Euroopa Liidu viimase laienemisega kaasnenud ajude väljavool tõi uutele liikmesriikidele kaasa piirideülese teadustöö vähenemise, näitab USA teadlaste uuring, kirjutab Nature.
Ootamatu tagasilöök: EL’iga liitumine on vähendanud teaduse rahvusvahelisust
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
15. aprill 2017, 13:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks Euroopa Liidu liikme staatuse eeliseid teadlastele on teatavasti võimalus pääseda ligi erinevatele teadusgrantidele ja rahvusvahelise koostöö võrgustikele – ligipääs rahvusvahelisele tippteadusele peaks justkui hoobilt paranema. Suurt rolli selles mängib Euroopa Teadusruumi rahastussüsteem, mille eesmärgiks ongi tagada korralikud piirideta rahastamisvõimalused kõigile liikmesriikide teadlastele.
Värskes ajakirjas Science Advances avaldatud analüüsi kohaselt ei pruugi see aga sugugi nii olla. Uuringus vaatlesid California Mercedi Ülikooli sotsiaalteadlane Alexander Petersen ja kolleegid kõiki ühenduse liikmesriike ja jõudsid järledusele, et kümne 2004. aastal ja kahe 2007. aastal liitunud liikmesriigi jaoks oleks piiriülest teadustööd ilma liikmestaatuseta isegi rohkem.
Sellised tulemused heidavad aga kinda Euroopa Teadusruumi kesksetele lähtekohtadele.
Ka Eurorahadega peab oma süsteemi eest hoolitsema
Uuringus analüüsisid teadlased eri liikmesriikide teadlaste osalust rahvusvaheliste autoritega avaldatud uurimistöödes. Tuli välja, et Ida-Euroopas tõusis see osalus vahemikus 2004-2014 oluliselt aeglasemalt kui ülejäänud ühenduse osades.
Seejärel modelleeriti erinevate mõõdukite nagu majandusarengu ja teaduskulutuste põhjal, milline oleks olnud rahvusvahelistes projektides osalemine juhul, kui need riigid poleks EL’iga liitunud. Tulemused on ehmatavad. Näiteks 2004. aastal liitunud Leedu ja Poola puhul jäi tegelik osalus ligi 9 protsenti vähemaks kui mudel näitas, et oleks olnud juhul, kui riigid poleks EL’iga liitunud.
Uuringu juhtivautori Alexander Peterseni hinnangul on üheks koostööd pärssivaks faktoriks tööjõu vaba liikumisega kaasnev ajude väljavool. Ideeliselt peaksid uurijad jääma oma kodumaale ja looma sealt põhjaliku rahvusvahelise kontaktide võrgustiku, kuid Läände kolimise korral jääb kodumaa ilma nii inimesest kui ka temaga kaasnevast sotsiaalsest kapitalist. Lõhed Ida ja Lääne vahel vaid süvenevad.
«Selline protsess selgitab ka suurepäraselt, miks oleks nende riikide teaduse jaoks parem, kui nad ei oleks kunagi Euroopa Liiduga integreerunud,» ütles Petersen.
Samas ei taha teadlased väita, nagu oleks Euroopa Liit või selle rahastamissüsteemid otseselt kahjulikud. Ka ühine teadusruum on nende sõnul mitmel põhjustel väga hea ning olemasolevaid probleemegi on Euroopa tasemel tunnistatud ja nendega tegeldakse. Ida-Euroopa riikide jaoks on aga oluline mõelda oma teadlasi koju tagasi toovate meetmete peale.
Euroopa Teadusülikoolide Liiga peasekretäri Kurt Deketelaere sõnul ei tule ajude väljavool kellelegi üllatusena. Ometigi ei olnud see vältimatu ja suur osa süüst lasub tema sõnul uutel liikmesriikidel, kes ei tugevdanud oma teadussüsteeme nii nagu Teadusruumis ette nähtud.
«Kui nad oleksid seda teinud, oleks see viinud ajude ringluse ja mitte väljavooluni – kokkuvõttes oleks see palju toimivam süsteem,» ütles Deketelaere Nature’le.
Uuring ilmus ajakirjas Science Advances.
Eesti Teadusagentuur: Eesti on Ida-Euroopas õnnelik erand
Euroopa Teadusruumi toimet ja ajude väljavoolu kommenteerib Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel.
Artikkel puudutab väga olulist teemat – Euroopa Teadusruumi ebaühtlust ja uute liikmesriikide (mõnel juhul paraku kasvavat) mahajäämust Euroopa vanadest liikmesmaadest.
Uute liikmesriikide rühma kuuluvate riikide teadussüsteemide ülesehitus ja tulemuslikkus on väga ebaühtlane. Õnneks ei iseloomusta artiklis toodud arvud ja trendid Eesti teadussüsteemi, samuti ei kehti Eesti kohta analüüsis tehtud üldjäreldus Euroopa Liiduga ühinemine halvast mõjust.
Hoopis vastupidi – Eesti teadusele on Euroopa Liiduga ühinemine ning osalemine Euroopa teadusalgatustes ja teaduspoliitika kujundamisel olnud väga kasulik. Meile on avanenud võimalused laiendada mitmekesist rahvusvahelist koostööd – osaleda ühisprojektides, kasutada ühiseid teadustaristuid, arendada tipptasemele meie oma teaduse infrastruktuur, õppida edukate riikide teaduskorraldusest ja palju muud.
Eesti teaduse rahvusvahelistumist kirjeldavad arvnäitajad on pidevalt tõusuteel. Kootöös avaldatud teadusartiklite osakaal ületas Euroopa riikide keskmist juba enam kui kümme aastat tagasi ja see on jätkuvalt kasvanud – 2016. aastal oli see 67 protsenti. Selle poolest kuulub Eesti ühte rühma pigem Skandinaavia kui Ida-Euroopa riikidega.
Ka publikatsioonide arv ja tase on meil pidevalt tõusnud. Eesti teaduse edulugu on korduvalt analüüsinud professor Jüri Allik. Kogumikus «Eesti teadus 2016» toob Allik välja, et Eesti on EL teaduse ja innovatsiooni raamprogrammis Horisont 2020 üks edukamaid riike ja seda mitte ainult uute, vaid kõikide riikide võrdluses. Ka meie teadusasutustes töötavate välisteadlaste osa on pidevalt kasvanud, jõudes viimastel andmetel 7 protsendini.
Teistel palju õppida
Nature artiklist peaksid paljude riikide teaduse korraldamise eest vastutavad poliitikud ja tippjuhid välja lugema selged sõnumeid.
Eeskätt seda, et Euroopa teadusruum annab riikidele võimaluse edendada nii Euroopa kui tema liikmesmaade teadust, aga see ei saa asendada iga riigi vastutust oma teaduse edendamise eest. Eesti peaks siit välja lugema hoiatava signaali.
Võime oma seniste teadussaavutuste ja teaduspoliitikaga rahul olla, aga sellega ei saa piirduda, kuna riikide vahel käib üha ägedam üleilmne võitlus talentide pärast. Ajude äravoolu ei saa takistada barjääride, vaid aruka ja stabiilse teaduspoliitika abil. Selleks, et võitjate poole jääda, on vaja jätkata plaanipärast ja stabiilset teadussüsteemi edendamist, mis tähendab paljusid asju - teadustaristut, rahvusvahelist koostööd, aga ka teadusele kavandatud rahaliste ressursside eraldamist.