Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

3D-printeriga loodusimet päästma

Merelooduse imet ohustab neljas mass-pleekimine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Pleekiv Suur Vallrahu. | FOTO: Ed Roberts / AFP / Scanpix
FOTO: Alari Paluots

Korallrahud on ühed kõige hapramad biosüsteemid kogu maailmas. Tegemist on kooslusega, mis suudab edukalt toimida vaid väga kindlates oludes, millest üks olulisemaid on temperatuur: kui merevee temperatuur tõuseb üle teatud taseme, hakkavad korallid pleekima ja surema.

Ennustatakse, et selle sajandi lõpuks ähvardab väljasuremisoht juba kõiki maailma korallrahusid. Möödunud nädalal maailma suurimat, Kirde-Austraalia rannikul asuvat Suurt Vallrahu uurinud teadlaste sõnul kaotas see loodusime eelmisel aastal ligi neljandiku oma elusatest korallidest ning tänavu võib oodata ligi sama suurt suremust.

Kui mullune pleekimine tulenes eriti kuumast El Niño aastast, siis 2017. aasta on juba «tavaline» aasta, ent siiski piisavalt soe, et põhjustada massilist suremist, vahendas ajakiri New Scientist. Tegemist on neljanda mass-pleekimisega pärast aastaid 1998, 2002 ja 2016.

Ajakirjas Nature avaldatud artiklis kinnitasid teadlased seniseid kahtlusi ja tõid välja, et praeguseks tekkinud kahjudest taastumiseks võib kuluda vähemalt kümme aastat, kuid pleekimist põhjustavate olude jätkumise korral ei pruugi see enam üldse võimalik olla.

Nüüd on mitu uurimisrühma üle maailma tulnud välja 21. sajandi lähenemisega, millega loodetakse korallide taastumisele õlg alla panna. Nimelt üritatakse 3D-prinditud tehisrahude abil luua alused, millel korallid suudaksid paremini vastu pidada.

Tulemused lähiaastatel

Praegu katsetatakse selliseid 3D-prinditud rahusid nii Vahemeres, Kariibi meres, Pärsia lahes kui ka Austraalia ranniku lähistel. Kui need suudavad peale kalade endale ligi tõmmata ka koralle moodustavaid polüüpe, võivad prinditud alustel teoreetiliselt taastuda mõned maailma kõige tähtsamad ja liigirikkamad elupaigad.

Rahude printimine on keeruline, kuna ei ole vaja luua mitte ainult üksikelemente, vaid terveid võrgustikke, mis moodustavad elupaiga tuhandetele liikidele – tegemist on omamoodi linna ehitamisega väga spetsiifilistele asukatele. See on ka põhjus, miks ei ole õnnestunud mõni varasem katsetus, kus rahude kasvupinnaks on loodetud saada uppunud laevu, autokumme või betoonikamakaid – rahudele vajalik pind peab olema oluliselt liigendatum, et koralle moodustavad polüübid saaksid neile kinnituda ja neil elutsema hakata.

Üks uusimaid kunstlikke korallide taasloomise projekte on Hollandi ettevõtte Boskalis ja Monaco Vürst Albert II Fondi initsiatiiv, mille käigus uputati Monte Carlo ranniku lähistele Vahemerre kuus 2,5 tonni kaaluvat dolomiidiliivast prinditud rahu, kirjutas ajakiri National Geographic. Nüüd plaanitakse nende arengut seirata veel kahe aasta jooksul, et näha, kui palju loomi asub sinna elama.

Praegu on tehiskorallide tehnoloogia veel lapsekingades ja küsimusi jagub palju. Mis tõmbab koralle ligi? Kui jätkusuutlikud ja kui tormitundlikud on need massiivsed kujud? Lähema paari aasta vältel võib nendele küsimustele aga juba vastuseid loota.

Kas 21. sajandi keskkonnaprobleemile suudetakse ka 21. sajandi tehnoloogiaga lahendus leida, peaks seega selguma lähiaastatel.

Proteesid loomadele

Eluslooduse päästeoperatsioonidesse jõudis tänapäeval uut tootva tööstuse revolutsiooni kannustav 3D-printimise tehnoloogia juba 2000. aastate alguses. Esimene loom, kellele printimise teel abi osutada üritati, oli Kanadast Briti Columbia provintsist pärit part Dudley, kellele prinditi elu jätkamiseks uus jalg. Hiljem täiendati samal moel ka üht Ameerika Ühendriikide rahvus- ja vapilindu valgepea-merikotkast, kes oli püstolikuuli läbi kaotanud noka. Nagu kirjutas National Geographic, oli vaid aja küsimus, kuni keegi tõttab korallidele selle tehnoloogiaga appi.

Tagasi üles