Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teadlased jõudsid lähemale kannibalismi põhjuste seletamisele

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kannibalismi jäljed «Jamestowni Jane’ina» tuntud skeletist. Tema lõualuul olevad noajäljed on teadlaste sõnul selge näide Ameerika varaste kolonistide kannibalismist. | FOTO: Carolyn Kaster/AP/Scanpix

Tuleb välja, et erinevalt seni arvatust ei olegi nälg inimsööjate põhiline motivaator.

Pea kõigile meist on selge, et teise inimese nahkapistmine on väljaspool igasuguseid normaalse käitumise piire. Ometigi on see komme, mis on inimkonda saatnud aastatuhandeid. Enamasti on tegemist teemaga, millest keegi arusaadavalt väga rääkida ei taha, kuid antropoloogide jaoks on kannibalism siiski üks paeluvamatest küsimustest inimese käitumise kohta – kuidas ja miks peaks keegi otsustama inimsööjaks hakata?

Kui paljud kuulsamad kannibalismiga seotud teooriad viitavad ühel või teisel kujul kannibalismi näljast tingitusele, siis värskes ajakirjas Nature näitab Brightoni Ülikooli arheoloog James Cole, et selline seletus ei ole loogiline.

Nimelt on varasemast teada, et kannibalismi n-ö «kuldaeg» jäi vahemikku 2,5 miljonit kuni 10 000 aastat tagasi – perioodi, mille sees ilmus esmakordselt ka Homo sapiens. Nii kogusidki teadlased kokku inimjäänused leiukohtadest, kust leitud luud kandsid selgeid märke kannibalismist – hammustamise ja põletamise jälgi luudel ja pooleks löödud luutükke, mis viitavad luuüdi kättesaamise katsetele. Kõige suuremas leiukohas oli selliseid inimjäänuseid 30, kõige väiksemas vaid viis.

Oma uuringus keskendusid teadlased ärasöödud inimeste kehamassile. Nimelt on teada, et tollased inimesed olid hulga väiksemad kui tänapäevased. Keskmine mees kaalus 50 kilo, millest oli «kasutatavat» liha vaid 30 kilo. Luude alusel tehtud mõõtmised näitasid, et keskmine mees andis sööjatele 125 822 kalorit, millest vaid 32 376 oli kergesti kättesaadav lihasmass.

Kõige toitainerikkamad olid reied, mis andsid 13 354 kalorit, seejärel käte ülaosad (7 451 kalorit), aju ja selgroog (2 706 kalorit), maks (2 569 kalorit) ja süda (650 kalorit). Arvestades aga keskmist hõimu suurust, milleks teadlased hindavad 25 inimest, on seda toiduvajaduse rahuldamiseks inimeste söömise õigustamiseks tõsiselt liiga vähe – kogu hõimu peale oleks inimeste söömine andnud päevas vaid pool inimeste päevasest toidunormist.

Kuna tollaste eluviiside juures oli aga igapäevane energiavajadus hulga suurem kui tänapäeval, muutub kannibalismist saadav energia veelgi tühisemaks. Lisaks oleks inimese söögi saamise otstarbel tapmine olnud ka hulga tülikam kui näiteks tarva või mõne teise suure herbivoori tapmine. Samal ajal andsid metsloomad aga palju rohkem süüa – 367 200 kalorit tarvaste, 612 000 kalorit piisonite ja 1,26 miljonit kalorit karvaste ninasarvikute ja 3,6 miljonit mammutite puhul.

Seega on teadlaste sõnul äärmiselt ebatõenäoline, et just nälg inimesed kannibalismini viis. Mõnel ekstreemsemal juhul võis see küll nii olla, aga üldiselt pidi inimeste söömise taga olema midagi muud. Mis aga, seda ei oska keegi veel täpselt öelda.

Oletatakse, et tegemist võis olla mingisuguse tseremoonia osaga, kus loomulikku surma surnud inimeste kehaosasid söödi nende mälestuse auks või primitiivse geopoliitikaga – nagu ka täna, käis asustuse laienemine ka toona peamiselt vägivalla teel.

Uuring ilmus ajakirjas Nature.

Tagasi üles