Tuleb välja, et hunnid ei olnudki arutud tapjad ja barbarid, nagu roomlased kirjutasid. Samal ajal, kui poliitilised eliidid omavahel sõda pidasid, elasid tavainimesed omavahel rahumeelselt koos.
Uuring: Attila ja hunnid polnudki arutud metslased, nagu Rooma allikad kirjutavad (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
23. märts 2017, 17:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalugu kirjutavad võitjad, ütleb levinud aforism, mida omistatakse sõltuvalt internetiallikast Winston Churchillile, George Orwellile või teistelegi autoritele. Mis saab aga siis, kui ainus kirjaoskaja on kaotaja?
Briti arheoloogide värske uuring näitab, et just see võis toimuda siis, kui hunnid Rooma müüre vallutamas käisid. Läbi roomlaste ajalookirjutusest tänase päevani lugeda võib, olid hunnid «reeturlikud», «vaevu inimesed» ja «kõigi maade nuhtlus». Seejuures pärineb suur osa kirjalikest allikatest ajast, mil hunnide rünnakud olid juba ammu läbi ja Rooma riik langenud.
Ajalooõpikutestki on teada, et «barbarid» olid roomlaste jaoks kõik, kes ei rääkinud ladina keelt – mitte-meie rahvad, kes olid seetõttu ka automaatselt voorusetud, ohtlikud ja ebameeldivad. Ometigi näitavad arheoloogilised leiud, et selline arusaam on tõest kaugel. Seda on näidatud nii keltide, gootide kui ka teiste osas.
Nüüd näib, et rehabiliteerimise järg on jõudnud ka kõige barbaarsemate – hunnideni.
Uuring sai alguse sellest, kui Cambridge’i Ülikooli arheoloog Susanne Hakenbeck luges roomlaste kirjeldusi hunnidest ja tundis seal ära mitmeid kibestunud kaotajate vaatenurga märke.
«See, kuidas hunnidest kirjutati, oli väga klišeeline. Kirjutati, et nad näevad välja nagu loomad ja et miski, mida nad teevad, ei ole tsiviliseeritud. Kas tõesti võis see tõsi olla? Nendes allikates on nii palju silmnähtavat kallutatust. Kas see saab tõesti tõsi olla?» vahendas Hackenbecki sõnu The Washington Post.
Rahumeelne kooselu
Vastuse leidmiseks uuris teadlane kõige otsesemaid allikaid, mille põhjal hunnide kohta järeldusi teha saab – hunnide enda maiseid jäänuseid. Kokku 200 inimese luud pärinesid enamasti ühest tänapäeva Ungari leiukohast. Kasutades keemilist analüüsi suutis ta teha kindlaks mõndagi nende inimeste eluviiside kohta.
Uuringu tulemused üllatasid teadlasi. Ühest hauast leiti nii maaharijate kui ka nomaadide jäänuseid, kusjuures mõned neist olid alustanud nomaadidena ja lõpetanud farmeritena. Tuleb välja, et samal ajal, kui roomlaste ja hunnide ülikud omavahel sõda pidasid, puutusid nende kahe impeeriumi piirialade tavaelanikud omavahel pea igapäevaselt kokku, tehes vajadusel ka koostööd.
See tähendab aga, et roomlaste manatud kujutlused hunnidest kui vägivaldsetest barbaritest, ei sobi reaalsusega – tegelikkuses elati koos ja saadi tõenäoselt ka võrdlemisi hästi omavahel läbi.
Hackenbecki analüüs lähtus põhimõttest, et inimeste eluviisiga on muu hulgas tihedalt seotud ka nende toidulaua koostis. Tarbitavad toiduained jätavad aga kestvad jäljed meie hammastele ja luudesse.
Nii on teada, et rändava eluviisiga hunnid toitusid ennekõike lihast, piimast ja hirsist, samas kui maaviljelejad toitusid peamiselt teraviljast ning puu- ja köögiviljast.
Nagu piirialadele omane, toimus nomaadlike hunnide ja paiksete maaviljelejate vahel ka segunemist – oli hunne, kes jäid paikseks ja põllupidajaid, kes haarasid relvad ja liitusid ränduritega. See kõik toimus aga poliitilistest keeristormidest ja eliitide omavahelisest madistamisest hoolimata.
Uuring ilmus ajakirjas PLoS One.